Jällegi, nädala sees on ainult joomine ja haigla hommikuti. Haiglas on nüüd eriti igav, alguses oli hullult põnev, jee, ma saan patsiente näppida jne, kuid ma saan väga vähe teha ja ei saa Katalani keelest üldse aru, niiet. Igav. Pm, elusana mind hoiab imeline kolmik: Marko, Loai ja Don Simon. Esimesed kaks on maailma parimad pidutsejad. Kõige ägedamad, toredamad ja üldse kõige kõige paremad tüübid. Nad said omavahel tuttavaks paar aastat tagasi välisvahetuse ajal, ja sellest ajast on parimad sõbrad. Elavad kahjuks kaugel teineteisest, üks on Montenegrost ja teine on Palestinast, kuid saavad iga suvi kokku välisvahetuses ja reisivad ringi. Kui teised käivad iga päev haiglas, nemad jõuavad sinna heal juhul 1-2 korda nädalas. Esimene nv nad läksid Mallorca'sse 3 või 4 päevaks, täpselt ei mäleta. Teisel nädalavahetusel läksid Poola 5ks päevaks, et näha oma vanu sõpru (nende sõnul parim välisvahetus oli Poolas, ja kiidavad seda riiki kogu aeg). Esimesest päevast, kui nad Lleidasse tulid, iga päev on pidu nende toas. Öine valvur vihkab seda tuba :). Mina aga jumaldan seda. Ja naljakas asi meie inimestega. Meid on kokku umbes 25, ja umbes 20 nendest on sellised tublid arstitudengid, kes pm ei joo kunagi ja ei pidutse ja lähevad vara magama. Mina aga sain juba esimesel õhtul aru, et need on minu poisid. Tõelised "my people". Nädala pärast arutasime kolmekesi, et paljud inimesed kas kardavad neid (ja on, mida karta, irw, hiljem räägin) või nad lihtsalt ei meeldi neile. Minu jaoks suur mõistatus, what not to like about them. Nad on parimad party-boys, keda ma oma elus kohanud olen. Aga peod nende pool on tavalised sellised, et alguses on a la 15 inimest, siis mingi hetk kõik kaovad, ja lõpuks jääme kolmekesi, ja siis õige pidu algab :D. Kui meil on mõnes teises kohas pidu, keegi nt teeb oma riigi traditsioonilise õhtusöögi, passime seal ja kui kõik lähevad magama, meie kolm läheme nende tuppa ja again, õige pidu läheb käima alles siis :). Aga mida karda nende puhul... :D Nad on hullud perverdid. Nad üritavad ennast nats tagasi hoida teiste eest, kuid kahjuks juba meie esimesel tutvumispäeval nad avastasid minu erakordselt pervertlikku mõtlemisviisi, mida mina üritan varjata Eestis olles, sest noh, inimesed ei saa sellest huumorist tavaliselt aru. Inglismaal oli kergem, Hispaanias aga... :D veel parem. Igatahes jah, kui me oleme kolmekesi, maailma kõige hullemad pervertsuse naljad saavad räägitud, ja me suudame seda alati teha, kasutades double-meaning lauseid. St, me ei kasuta kunagi naughty words vms, oleme pervo-metafooride meistrid. Ma hakkan neid igatsema nii-nii-nii palju, te ei kujuta ette, mu sõbrad. Ma võin rääkida neist veel ja veel, kuid ma nüüd lõpetan, muidu ongi pärast 5 lehekülge ainult nendest.
Neljapäeval oli järjekordne joomine (kõigepealt õhtusöök ja siis ronisime õue jooma sest valvur tahtis juba politseid meie peale kutsuda). Õhtusöögi põhilised mälestused: kuna pidime homme Marko ja Loai'ga autot rentima ja Port Aventurasse minema, keegi pidi juht olema. Enne sai kokku lepitud, et see saab olla Loai. Peale seda, kui saime maitsta traditsionilise Braziilia jooki (mis oli suures pudelis mingi asi, a la kange alkohol sidrunimahlaga, seda pidi shotina jooma, aga kust mina teadsin, ma valasin ca 6 inimesele klaasidesse ja istusime ja jõime nagu kokteili, enne kui braziilia tüdruk suurte silmadega hakkas seletama, et see on väga kange ja peab aint shotidena jooma jne). Igatahes, peale paar lonksu seda jooki, Loai ütleb mulle, et Kate, sina oled homme driver. Ja punkt. MIna olin nagu WTF vähemalt 10 minutit, siis sain aru, et ma ei tohi rohkem juua, sest kui praegu ei lõpeta, olen hommikul purjus ega saa autot juhtida. Niisiis, nagu ennegi tahtsit öelda, suurim meelelahutus seal toas olime meie kaks, kes kaklesid ikka päääris korralikult, muidugi mees võitis pidevalt, ja lõppes see kõik mitme sinika ja igasuguste kirjadega minu kehal. Jalgadel, kätel, seljal, nägu jäi imekombel terveks, ma vist hammustasin teda vms :D. Õnneks see tuli kergelt maha. Igatahes, tahtsime suure kambaga kluppi ka minna, kus mõned käisid eelmine nädal, pidi väga lahe klubi olema. Suurest kambast, mis enne karjus "jajaaa, kluppi, kluppi" läksime ainult mina, Marko ja Pavlos (leeduka Egle "special friend" vms). Loai läks aga magama ja ütles, et kui ma tahan ennast täis juua, lasku aga käia, sest tema nüüd läheb magama ning ärkab kainena. Järgmine vihalaine minu poolt, sest wtf, enne seda ma ei joonud midagi sest arvasin,et pean hommikul autot juhtima. Väga, väga vihane. OK, ainult üritasin vihasena välja näha. Ma ei saa kunagi vihaseks :D.
Nii ägedat klubi ma pole veel näinud. Olles suht klubidevihkaja, need on suured sõnad minu jaoks, öelda, et oli lahe. Aga oli. Klubi oli katuseta, suur, mitu ruumi. Veetsime enamust ajast kõige suuremas, pearuumis, kus sai mängitud väga head muusikat. Vahepeal tuli mingi väga imelik hispaania muusika, kuid kohalikud nautisid seda täiega :D Meie aga olime "wtf" ja sel ajal läksime jooke juurde ostma. Igatahes, väga mõnus õhtu oli. Detaile jätan vahele :D. Kui me kolmekesi jõudsime tagasi Villa'sse, kell oli midagi peale 6. Väravas nägime Mariat ja Alit, nad olid just Mohamed'i takso peale saatnud, ta oli meil esimene äramineja. Pavlos läks kohe oma tuppa, meie neli läksime "study room"isse. Mis hakkas edasi toimuma, on omapärane legend. Räägin kõigepealt seda, kuidas mina mäletan. Makro viskas kohe ennast pikali laua peale ja jäi selili magama. Mina üritasin Maria ja Aliga juttu ajada, vahepeal avastades kellegi vihiku ja joonistades nilbeid asju sinna, kuid need kaks vajusid ka laua taga ära. Üritasin Markot ülesse ajada et magama minna, ei õnnestunud. Üritasin neid kahte ülesse ajada, ka lootusetu. Mõtlesin "fuck it" ja läksin enda tuppa magama. Nüüd see, mis tegelikult juhtus (mida sain järgmiste päevade jooksul kokku panna). Marko jäi magama, jah, see on sama. Aga... mina jäin ka, laua peal, tema kõrval. Ja need kaks ei jäänud magama. Ei, nad joonistasid ja kirjutasid meid igast asju täis :). Milliseid, räägin hiljem.
Niisiis, järgmine hommik. Magasin ca 1 tund, pole õrna aimugi, kuidas suutsin ennast püsti ajada. Aga pidin koos Loai'ga autorentimiskohas ära käima, sest kui nad ei aktsepteeriks tema lubasid (pole EU omad), siis mina oleksin pidanud enda peale vormistama. Omnia (nende sõber Egiptusest, tuli ka meiega PA'sse) tuli kaasa. Niiet mina, poolsurnud ja väga purjus, tulnud täiesti mõttetult kaasa. Loai terve tee vingus et kurat sa haised ja ära istu mu kõrval jne. Kõike seda armastusega muidugi :D. Ta ei lasnud mul kontorisse minna, muidu tüüp ei annaks meile autot vms :D:D:D. Igatahes, saime auto kätte, läksime Marko ja asjadele järgi. Marko ärkas ka väga purjus olekus, vuntsid näol :D. Naersime nabani, et vast Maria ja Ali joonistasid varahommikul. Kell 11 me lõpuks startisime. Kaks kainet ees (Loai ja Omnia) ja kaks ilgelt purjus inimest tagaistmel. Esimese asjana viskasin pikali, pea mugavalt Marko jalgadele, ja magama. Terve tee vist magasin maha. Port Aventurasse jõudes olime ikka purjus, no mis sa teed... Autost väljudes Loai nägi midagi minu seljal. Kuna tema eile joonistas jkirjutas igasuguseid asju minu peale, ma teadsin, et seljal on kaks joont, ilmselt mingi lõpetamata asi, aga nägi väga süütu välja. Ütlen talle, et suva, ei ole midagi, aga tema hakkas aina rohkem naeratama ja kordama "omg, what is this?". Omnia vaatas, ja ütles, et mul on seal kirjas "I love dick". Mina aga ütlesin, haha, hea nali, keegi pole minu seljale midagi kirjutanud. Jäin uskuma ainult siis, kui nad tegid mu seljast pilti ja näitasid mulle... :D. Alles siis ma sain aru, et kuna see on kirjutatud peenikese pastakaga, mitte markeriga, see peaks olema Maria ja Ali töö. Jobud, ma annan neile tappa :D. Pesime maha, enne kui läksime sisse, kus on palju lapsi ringi jooksmas. Port Aventurast ei hakka siia kirjutama. Nii palju emotsioone, nii palju elamusi, et ma jäängi siia kirjutama elu lõpuni :D. Ütleme nii, et kui ma olin seal 11 aastat tagasi, siis olin väike ega suutnud hinnata seda kõike. Nüüd kogesin kõike, kogu seda adrenaliini. Ja muidugi seltskond oli parim, mida ma oleks võinud oodata. Nagu parim-parim-parim. See oli üks väga hea reede. Muidugi kuskil kella 16 paiku hakkasime kaineks saama. Mina sain niisama kaineks, aga Marko sai väga hea pohmaka endale, niiet pidime vara ära minema sealt. Läksime Salou'sse. Parkisime autot, läksime randa. Ujumiseks oli juba liiga hilja ja külm, peagi, me ei võtnud ujumisriideid kaasa. Chillisime niisama rannas, põhiline tegevus - poisid kirjutasid liiva peal igasuguseid nilbusi, ja kõik minu kohta. Ma ikkagi ei saa aru, miks alati minu kohta!! Parim koht oli muidugi see, kui väike poiss tuli lähemale ja üritas lugeda ja aru saada sõnast "dick" :D. Mu jalad ei töötanud kunagi nii kiiresti kui sel hetkel, kui üritasin sõna ära kustutada :D. Läksin niisama vette jalutama, ainult madalas vees, sest püksid olid jalas... aga tänu Markole, veest ma tulin nii, et püksid olid läbimärjad. Üleni. S.t. vöökohani. Aitäh, sõber :). Ja oli juba päris jahe. Läksime baari. Võtsime õlut. 2l. Toodi suuuuuur toru, all kraan. Saad ise valada. Nunnu. Mina istusin ja aeglaselt kuivasin. Poole öö peale kuivasingi ära. Väga mõnus õhtu oli, me gusta. Magasime autos. Väga ebamugav. Auto oli ju väike, Citroen C3... Mõelge ise. Vaene Loai juhi istmel :D. Meie Markoga proovisime ja igasuguseid positsioone magamiseks väiksel tagaistmel. Polnud just kõige mõnusam magamine minu elus :D. Loai rääkis hommikul, et inimesed jäid meie auto kõrval seisma ja tegid pilte :D. Hommikul nad läksid merre ujuma/pissima, mina jäin edasi magama, kuna ujumine polnud plaanis. Siis nad tulid mingi hetk tagasi ja tirisid mind jõuga välja. Käisime söömas ja siis uuesti randa. Rentisime niukest pedaalidega paati. 2 tundi veetsime vees. Niiii mõnus oli, sai palju nalja ja vett... mina alguses ei plaaninud vette minna, sest noh polnud ujumisriideid ja ei tahtnud uuesti läbimärjaks saada. Peale seda, kui Loai tegi mulle väga selgeks, et tahan ma või mitte, tema lükkab mind vette igal juhul. Noh, leppisin saatusega ja valmistusin hüpata, aga poole peal ta otsustas mind ikkagi lükata, niiet tuli väga väärakas vette hüpe :D. Minu laiad püksid olid väga tüütud ujumisel, niiet mingi hetk võtsin neid ära ja viskasin paadi peale. Markole ja Loaile see muidugi meeldis väga :D. Peale pikka ja mõnusa ujumise ja Markoga vahepeal vees kaklemise oli aeg tagasi paadile minna, võtsin oma püksid ja hakkasin neid jalga panema vee all. Panin jalga jaaa... järsku sain aru, et pükstes on auk õmbluse peal jala siseküljel... Siis ma sain aru, et see auk on päris suur ja lõpuks sain aru, et kogu õmbluse ulatuses on üks suuuuur pikk auk, niiet pm põkse polegi enam. "Guys, I think I have a problem", oli ainuke asi mis sain öelda. Nats seletasin neile, mis värk on, ja muidugi vastuseks tuli üks pikk ja kõva naer :D. Ise naersin ka küllaga, sest see oli lihtsalt liiga koomiline. Üritasin vee all šortide moodi asja nendest teha, väga ei õnnestunud. Ronisin suure vaevaga tagasi paadi peale. Väga palju kiusamist ja mõnitamist ja kõike muud. Aga endal oli ka lõbus. Mitte nii väga, kui pidin rannas jalutama, ja siis tänaval, enne kui läksin esimesse poodi ja otsisin endale salli/seeliku ja ei pidanud enam väga kahtlaste ülilühikeste pükstega käima. Siis läksime Port Aventura'sse, aga jõudsime sinna alles kell 16... Kõigepealt läksime Dragon Khan'ile... See on seal kõige suurem, eile ei jõudnudki sinna. Läksime kaks korda järjest, sest see on lihtsalt liiga hea, 8 loops :D. Ja teist korda... saime esiritta. Daamid ja härrad, see oli mu eluunistus, sõita Dragon Khanil esimeses reas, ja sel päeval see täitus. Selline elamus, et isegi ei hakka üritama seda kirjeldama... Ahjaa, üks tore elamus eilsest päevast oli Hurakan Condor - 100 m free-fall. Vot see oli ka üks väga tore kogemus. Ja Stampida muidugi. Aga nagu ennegi mainisin, pole mõtet neid kirjeldada, peab ise läbi elama. Võin kindlalt öelda, et see laupäev, 22.07.2011 oli mu senise elu kõige õnnelikum päev. No shit, ma räägin tõsiselt. Kõik see, mis ma kogesin sel päeval, kõik need Dragon Khanid ja Stampidad ja hommikused ujumised ja palju palju muud, sh Reusis konnade söömine Tai/Hiina restoranis (vaidlesime kaua, kumb ta on) õhtupool... Südaööl läksime vastu Egle sõbrannale lennujaama ja tulime kõik koos Lleida'sse tagasi. Järgmisel päeval magasin nagu beebi, kella neljani vist :D
Wednesday, August 3, 2011
Sunday, July 24, 2011
Nädal nr. 2
Nädala sees ei toimunud suurt midagi, tavalised päevad haiglas, tavalised joomised õhtul. Reede küsisin vabaks, et minna Zaragoza'sse. Läksin kahe leedukaga. Kuna neljapäeval oli meil pidu, ja oli päris korralik pidu, olime kell 5.30 hommikul ikka väga purjus veel. Mõned läksid käisid klubis, s.h. üks leedukas (teine leedukas on igav ja magas öösel) ja mina jäin ühikasse oma kahe siinse sõbraga edasi jooma. Pidime igatahes hommikul kell 5:30 fuajees kokku saama, mina jooksin (ja mitte väga otse) ühest ühikaosast teisse kell 5:28, et pakkida asju, vahetada riideid jne 5 minuti jooksul. Jõudsime lõpuks ilusti oma rongi peale (06:20), jäime muidugi kohe magama. See oli odav ja aeglane rong, sõitis mingi 3 tundi, ja tegi miljon peatust, enne iga peatust raadiost tuli väga kõva hääleta mingi nõme toon ja siis tädi karjus peatuse nime. Väga annoying, aga purjus magamine on sellest tugevam, niiet enamus aega ikka magasime. Zaragoza'sse jõudes kaks meist oli ikka purjus, see, kes magas, muidugi mitte. Tegime tiiru vanalinnas, käisime katedraali sees ja paaris kirikus. Tegime siestat pargis (magasime paar tundi). Tegime veel tuuri. Turismiinfost saadud kaart oli saast, niiet meil oli lõbus orienteerumisega :). Teine leedukas (see igav) oli väga vihane, et meil polnud kindlat plaani, kuhu minna ja mis ajal, ta pidevalt küsis "so, what's the plan" ja "no plan, again?" ja tal on väga naljakas aktsent, ja edaspidi need laused said meil ringis klassikaks (siis kui teda meiega pole, muidugi). Jaaaa, me oleme väga õelad inimesed, mis teha.
Tagasi Lleidasse tulime hilja õhtus, väsinud ja lõpuks pohmakaga.
Pildid Zaragoza'st: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/Zaragoza?authuser=0&authkey=Gv1sRgCPmaz4TCzvrYYA&feat=directlink
Nädalavahetuseks rentisime autot. Seekord oli kaks tüdrukut meie esimesest tripist (see annoying leedukas polnud seekord meiega, teised nägid vaeva, et ta ei saaks sellest reisist teada, mina aga vaatasin kõrvalt. Mul on tegelt suva, tulgu või mitte tulgu :D). Igathes oli see Sloveeniast tüdruk Alja, leedukas Egle, Alja värske poisssõber Türgist, kellega sain ise tuttavaks pool tundi temast varem (nädal aega tagasi, Erasmuse tudengite peol) ja kes on ka minu väga hea sõber. Erakordne türklane, mitte need perverdid Orkutist, vaid väga viisakas ja hea huumoriga peaaegu arst. Egle võttis kaasa oma värske poisssõbra (Pavlos, inzeneer Cyprs'est - neil on ka meiega sarnane välisvahetus ja nad elavad meiega samas ühikas). Reede hommikul, rongi peal, Egle kurtis, et kurat küll, mis toimub (nad käisid selle inzeneriga tol öösel klubis koos :D). Mis toimub ümberringi?? :D. Enivei, mina ja 2 paari autos. FUN. Ja alguses oli plaan 3 tüdrukut minna. Damn it! Aga tegelt oli väga tore tripp, me olime ikka kogu aeg koos jne, ei olnud mingit eraldamist :D.
Laupäeval läksime siis Vall de Boi'sse. Imeline mäestikuorg. Ja mina, olles hull mägede fänn, olin väga õnnelik. Külastasime 4 erinevat küla, ja läksime ühele matkarajale. Selle asemel, et kõndida seal, kus kõik kõnnivad, me leidsime shortcut'i, mis oli faking ohtlik - järsk ja ebastabiilne ülesseminek, väikeste kividega, mis pidevalt kukkusid alla, niiet ei olnud kindlat maad all. Aga see oli aint alguses, hiljem jõudsime õigele rajale, mis jooksis mäejõest mööda (tammist ülespool oli ta rohkem järve moodi). Imeline. Võttis hinge kinni lausa. Õhtul läksime ühes külas sööma, täiesti juhuslikult ma valisin ühte kohta, ja voilaa, kelner/omanik rääkis vabalt inglise keelt. Põhjus - ta on Arizonast, tuli Hispaaniasse vist 14 aastat tagasi ja viimased 6 elas siin, väikses külas. Peab siin restorani ja varsti avab hotelli (hetkel ehitus veel käib). Meil polnud plaani ööseks sinna jääda, kuid ta pakkus oma korterit, 20 euri inimese kohta. Mina tahtsin täiega jääda, sest õhtul pidi kohaliku festivali raames üks kontsert siin toimuma, aga teised tahtsid kodus ööbida. Enamus võitis, muidugi. Sõin selles kohas elu parima salati. Iseenesest lihtne - lehtsalat, mingi lilla värvi kapsas, õun, kreeka pähkel, juustutükid, rosinad, mingid väiksed mulle tundmatud seemned ja mesi. Niii maitsev oli! Kanasupp oli ka väga mõnus. I'm so coming back to that place!!! :)
Pildid Vall de Boi'st: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/VallDeBoi?authuser=0&authkey=Gv1sRgCJPpod7fjN7hFA&feat=directlink
Pühapäeval läksime Tarragona'sse ja Salou'sse. Kõigepealt alustasime oma reisi hoopis vales suunas. Vaatasime, et teenumber on õige, aga nimed on kuidagi kahtlased ja külad ja linnad, millest mööda sõidame, ei vasta meie kaardile. Alja mingi hetk pani tähele, et päke peaks mitte paremal olema, vaid vasakul. Ja saimegi aru, et sõidame hoopis põhjasse, mitte lõunasse. Keerasime otsa ringi ja hakkasime õiges suunas sõitma. Tarragonas ootas meid hullult palav ja niiske ilm, pole vist kunagi nii niisket ilma kogenud. Katedraal, kuhu tahtsime minna, oli pühapäeviti kinni. Amfiteater oli samuti kinni, sest nad filmisid mingit reklaami seal. Saime ainult kõrvalt seda vaadata. Minu jaoks polnud midagi väga katastroofilist, olen seal 11 aastat tagasi käinud. Ilus linn iseenesest, tasub ka niisama ringi jalutada. Seda tegimegi, leidsime samuti vanakraami laada, tuhnisime seal ringi. Edasi sõitsime Salou'sse, linna, kus elasin 2 nädalat 11 aastat tagasi. Ootasin põnevusega taaskokkusaamist. Teied läksid kohe randa, mina aga läksin linna uurima, et kas mäletan, kus mis on. Ei mäletanud. Tuttav oli ainult promenaad, mis jookseb mööda rannikut. Jalutasime seal iga õhtu nende kahe nädala jooksul. Tahtsin leida meie hotelli ühte pargi, kuid lõin käega. Pole nkn väga tähtis. Emal on mingi kiiks selle linnaga, ta nii tahab sinna uuesti minna, minu jaoks on see turismikas, pole midagi põnevat ega ilusat. Ok, rand on kena ja öine elu pidi täitsa vahva olema, kuid mul ei olnud võimalust seda kogeda. Kui saime uuesti kokku, sain aru, et tegin õige otsuse randa mitte minna - nad nägid väga õnnetud välja ja üleni liivased. Põhjus: rannas oli külm, puhus tugev tuul ja sadas vihma (mulle vihm täitsa meeldis, kui kõndisin tänavatel). Tuul puhus neile liiva igale poole. Juustesse nt, polnud vist väga mõnus tunne. Ja läksimegi koju. Polnud väga põnev päev, ma ütleks. Kuid oli tore Salou't uuesti näha.
Pildid: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/TarragonaSalou?authuser=0&authkey=Gv1sRgCJKUgbmQ5tPD7gE&feat=directlink
Tagasi Lleidasse tulime hilja õhtus, väsinud ja lõpuks pohmakaga.
Pildid Zaragoza'st: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/Zaragoza?authuser=0&authkey=Gv1sRgCPmaz4TCzvrYYA&feat=directlink
Nädalavahetuseks rentisime autot. Seekord oli kaks tüdrukut meie esimesest tripist (see annoying leedukas polnud seekord meiega, teised nägid vaeva, et ta ei saaks sellest reisist teada, mina aga vaatasin kõrvalt. Mul on tegelt suva, tulgu või mitte tulgu :D). Igathes oli see Sloveeniast tüdruk Alja, leedukas Egle, Alja värske poisssõber Türgist, kellega sain ise tuttavaks pool tundi temast varem (nädal aega tagasi, Erasmuse tudengite peol) ja kes on ka minu väga hea sõber. Erakordne türklane, mitte need perverdid Orkutist, vaid väga viisakas ja hea huumoriga peaaegu arst. Egle võttis kaasa oma värske poisssõbra (Pavlos, inzeneer Cyprs'est - neil on ka meiega sarnane välisvahetus ja nad elavad meiega samas ühikas). Reede hommikul, rongi peal, Egle kurtis, et kurat küll, mis toimub (nad käisid selle inzeneriga tol öösel klubis koos :D). Mis toimub ümberringi?? :D. Enivei, mina ja 2 paari autos. FUN. Ja alguses oli plaan 3 tüdrukut minna. Damn it! Aga tegelt oli väga tore tripp, me olime ikka kogu aeg koos jne, ei olnud mingit eraldamist :D.
Laupäeval läksime siis Vall de Boi'sse. Imeline mäestikuorg. Ja mina, olles hull mägede fänn, olin väga õnnelik. Külastasime 4 erinevat küla, ja läksime ühele matkarajale. Selle asemel, et kõndida seal, kus kõik kõnnivad, me leidsime shortcut'i, mis oli faking ohtlik - järsk ja ebastabiilne ülesseminek, väikeste kividega, mis pidevalt kukkusid alla, niiet ei olnud kindlat maad all. Aga see oli aint alguses, hiljem jõudsime õigele rajale, mis jooksis mäejõest mööda (tammist ülespool oli ta rohkem järve moodi). Imeline. Võttis hinge kinni lausa. Õhtul läksime ühes külas sööma, täiesti juhuslikult ma valisin ühte kohta, ja voilaa, kelner/omanik rääkis vabalt inglise keelt. Põhjus - ta on Arizonast, tuli Hispaaniasse vist 14 aastat tagasi ja viimased 6 elas siin, väikses külas. Peab siin restorani ja varsti avab hotelli (hetkel ehitus veel käib). Meil polnud plaani ööseks sinna jääda, kuid ta pakkus oma korterit, 20 euri inimese kohta. Mina tahtsin täiega jääda, sest õhtul pidi kohaliku festivali raames üks kontsert siin toimuma, aga teised tahtsid kodus ööbida. Enamus võitis, muidugi. Sõin selles kohas elu parima salati. Iseenesest lihtne - lehtsalat, mingi lilla värvi kapsas, õun, kreeka pähkel, juustutükid, rosinad, mingid väiksed mulle tundmatud seemned ja mesi. Niii maitsev oli! Kanasupp oli ka väga mõnus. I'm so coming back to that place!!! :)
Pildid Vall de Boi'st: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/VallDeBoi?authuser=0&authkey=Gv1sRgCJPpod7fjN7hFA&feat=directlink
Pühapäeval läksime Tarragona'sse ja Salou'sse. Kõigepealt alustasime oma reisi hoopis vales suunas. Vaatasime, et teenumber on õige, aga nimed on kuidagi kahtlased ja külad ja linnad, millest mööda sõidame, ei vasta meie kaardile. Alja mingi hetk pani tähele, et päke peaks mitte paremal olema, vaid vasakul. Ja saimegi aru, et sõidame hoopis põhjasse, mitte lõunasse. Keerasime otsa ringi ja hakkasime õiges suunas sõitma. Tarragonas ootas meid hullult palav ja niiske ilm, pole vist kunagi nii niisket ilma kogenud. Katedraal, kuhu tahtsime minna, oli pühapäeviti kinni. Amfiteater oli samuti kinni, sest nad filmisid mingit reklaami seal. Saime ainult kõrvalt seda vaadata. Minu jaoks polnud midagi väga katastroofilist, olen seal 11 aastat tagasi käinud. Ilus linn iseenesest, tasub ka niisama ringi jalutada. Seda tegimegi, leidsime samuti vanakraami laada, tuhnisime seal ringi. Edasi sõitsime Salou'sse, linna, kus elasin 2 nädalat 11 aastat tagasi. Ootasin põnevusega taaskokkusaamist. Teied läksid kohe randa, mina aga läksin linna uurima, et kas mäletan, kus mis on. Ei mäletanud. Tuttav oli ainult promenaad, mis jookseb mööda rannikut. Jalutasime seal iga õhtu nende kahe nädala jooksul. Tahtsin leida meie hotelli ühte pargi, kuid lõin käega. Pole nkn väga tähtis. Emal on mingi kiiks selle linnaga, ta nii tahab sinna uuesti minna, minu jaoks on see turismikas, pole midagi põnevat ega ilusat. Ok, rand on kena ja öine elu pidi täitsa vahva olema, kuid mul ei olnud võimalust seda kogeda. Kui saime uuesti kokku, sain aru, et tegin õige otsuse randa mitte minna - nad nägid väga õnnetud välja ja üleni liivased. Põhjus: rannas oli külm, puhus tugev tuul ja sadas vihma (mulle vihm täitsa meeldis, kui kõndisin tänavatel). Tuul puhus neile liiva igale poole. Juustesse nt, polnud vist väga mõnus tunne. Ja läksimegi koju. Polnud väga põnev päev, ma ütleks. Kuid oli tore Salou't uuesti näha.
Pildid: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/TarragonaSalou?authuser=0&authkey=Gv1sRgCJKUgbmQ5tPD7gE&feat=directlink
Monday, July 18, 2011
Blogging fail.
Nagu näete, blogimise katse nr 3 ei taha eriti õnnestuda. Põhjus on lihtne - aega pole üldse. Ja kui on, siis olen omadega täiesti läbi. Nende kahe nädala jooksul pole kordagi ei filmi ega seriaali vaadanud, ja see on hea näitaja minu puhul, et aega pole.
Kokkuvõte eelmisest nädalast siis (04/07 - 10/07):
Kolmapäeval suht samasugune päev haiglas nagu eelmine, neljapäev jällegi sarnane. Arst õpetas uusi asju tegema: näiteks orhidomeetrit kasutama (kes ei tea, google it and have fun). Pidin ikka oma käega kõik tegema, ei mingit pealtvaatamist. Patsient oli 17 a.v., niiet double-fun :). Ühel teisel patsiendil lasi mul reiearterit ülesotsida, ja patsient oli samuti u 16 a.v. noormees. Niiet vahelduseks katsun poisse huvitavates kohtades. Samuti nägin Turneri sündroomiga tüdrukut, ühte hüpertüroidismi ja muid põnevaid asju. Arst kogu aeg seletab ja näitab ja laseb katsuda. Põnev. Haiglas, statsionaaris, saan ka igast asju teha. Enne kui arst annab mulle stetoskoobi, et last kuulata, seletab põhjalikult, mida ma pean seal kuulama ja kuidas see peaks välja nägema ja kui olen lõpetanud, küsib veel igast asju juurde. Niiet ma isegi õpin midagi. Muidugi, ma ei tea baasi ja kuidas see on ja miks, aga suudan juba paar asja omavahelt eristada :). Peale patsientide külastamist ma võtan järgmised haiguslood ette (clinical trial'i omad, ma vist mainisin seda enne) ja üritan katalani/hispaania keelest aru saada. V-b olen juba rääkinud, aga katalani keel erineb hispaania omast, big time. Alguses arvasin, et unustasin hispaania keele täiesti ära, kuna ei saanud mitte muhvigi aru, aga kui käisime hiljuti väljaspoolt Katalooniat, sain jutust täitsa aru!
Nii, nädalalõpp oli veidi põnevam :). Kuigi enamus läks Pamplonasse pulle vaatama (San Fermin, kord aastas nädala jooksul lastakse pulle tänavatele jooksma hommikuti ja õhtuti neid piinatakse ja tapetakse, fun fun). Ma juba alguses teadsin, et ei taha sinna minna - esiteks ma oletasin, kui palju rahvast on linnas, ja et neid pulle ei saa nkn lähedalt näha jne. Googeldasin Pamplonat ja ei leidnud midagi põnevat ja otsustasin mitte minna. Pluss, mulle see seltskond väga ei istu - nad on väga vaiksed, korralikud ja ei pidutse. Ja aeglased ka :). See selleks, me orgunnisime oma väikese trippi.
Meid oli neli, rentisime autot kaheks päevaks ja läksime idarannikut avastama. Laupäeval külastasime kõigepealt Gironat (Manresa ja Vic jäid tee peale, kuid polnud väärt peatumisest ja turismimisest, same crap as Lleida), mis oli väga ilus ja hubane linn. Linnast läbi voolab jõgi Onyar, kus ujuvad hiigelsuured kalad, neid saab silla pealt imetleda. Tänavad on kitsad ja meeletult kenad, iga maja on omapärane ning kahte samasugust ei leiagi. Käisime Girona Cathedral'i vaatamas, avaldas muljet. Suur ja avar katedraal, väga hästi säilinud/restaureeritud. Käed sügelesid, et pilte teha sellisest kunstiteosest, kuid kirikus ikkagi ei hakka pildistama... Kuigi olen ateist, austan ja imetlen ja armastan religiooni, kõike seda, mida inimesed on teinud selle nimel ja milliseid asju on loonud. Nii et avaldas päris sügavalt muljet, ei tahtnud lahkuda.
Järgmisena võtsime ette väikelinna nimega Figueres, kus asub Theatre-Museum Dali. Olin seal käinud 11 aastat tagasi, ja isegi mäletasin paljusid asju. Olin siis 10, ilmselgelt vaatasin Dali kunsti hoopis teise pilguga nüüd. Tookrd olin väike ja loll, ja Dali ei meeldinud üldse. Praegu aga avastasin teda enda jaoks ja - meeldib. Väga. Legendaarne ja omapärane persoon. Peale muuseumit tegime ülipisikese tiiru linnas ja asusime edasi teele. Edasi sõitsime Cap de Creus'ile. Kaardi järgi on see kõige kaugemale ulatuv punkt idapoolsel rannikul. Ilus, meeletult ilus. Ametlikult seal pole ühtegi suplemiskohta, kuna seal on kaljud ja mäed ja vesi läheb kohe minukümmend meetrit sügavale. Ei mingit randa lastele! Aga üks neiu, kes oli meiega kaasas, oli siin käinud paar aastat tagasi ja teadis salajast kohta, kus saab enam-vähem turvaliselt alla jõuda. 15 minutit kõndimist/kaljuronimist ja balanseerimist ja adrenaliini ja voila - oleme vee ääres ja saame ujuma minna. Super lõpetamine kuumale ja väsitavale päevale. Vesi oli päris soe, niiet ülim nauding, ma ütleks. Üritasin aru saada, kui sügav seal oli, kuid kui tegin vee all silmad lahti, nägin ainult sinist vett, mis läheb lõpmatult sügavale, nagu seal poleks põhja. Vägev. Ülesse ronimine oli veelgi põnevam, sest millegipärast kõrgus tundus olema kuidagi ohtlikum kui alla minnes. Käisime majakat vaatamas ja tagasi autosse ja seal edasi meie ööbimiskohta: parkimisplatsile Cadaques'es. Linn on üliväike, mägedevahel, aga mere ääres. Ma jumaldan selliseid kohti. Väike, nunnu, vaikne, oma hingega. Alguses sõitsime õigest parkimiskohast mööda ja pidime väikse tiiru tegema - mööda rannikut üle terve linna, linnast välja ja siis tagant uuesti sisse. Aga nagu ma juba ütlesin, linn on pisike, nii et väga palju aega ei raisanud. Parkisime auto ära. Tere, odav hostel (lõpuks läks näkku 5 euri parkimise eest, kõige odavam ööbimiskoht või mis?). Võtsime varem ostetud veinipudelid ja snäkid kaasa ja läksime mere äärde õhtusöögi nautima. Selleks ajaks oli juba kottpime, kuid inimesed jalutasid meist kogu aeg mööda ja jõllitasid, mida seal 4 neiut joovad veini ja söövad!? Aga noh, meil oli väga suva, meie nautisime elu. Hiljem läksime "kesklinna" mis oli üks lühike tänav, mis jooksis paralleelselt rannikuga. Seesama neiu, kes oli siin varem käinud, leidis üles baari/pubi kus oli varem käinud. Tore koht oli. Vana baarimehega juttu ajades sain teada, et Salvador Dali ise käis siin väga tihti ning see olevat ta lemmik koht olnud. Baarimees oli väitis, et oli Dali hea sõber. Seinte peale oli igasuguseid pilte Dali ja tema loomingu kohta, baarileti taga rippus valge särk, mille Dali oli oma autogrammi jätnud ning mingi asjakese sinna peale joonistanud. Leti pealt ning laudade peal olid ülisuured kamakad (lausa mäed) küünlavahast. Küsisin, kui kaua on neid selliseks "tehtud", vastuseks sain 14 aastat. Vägev. Vaadake pilte, seal on vähemalt üks pilt sellest vahamäest. Proovisime ka killer Sangriat, mitte niisama vein, vesi, suhkur ja puuviljad. Kui tegin esimese lonksu, tundsin kohe, et seal on veel midagi, peale veini. Küsime baarimehe käest. Hah, seal see on viin, konjak, Cointreau liköör, suhkur, laim ja see kõik on lahustatud punase veiniga. Üks klaas oli 10 euri, alguses kahtlesin, kas tasub osta või mitte, kuid siis sõbranna ütles väga sügava näoga, et "you only live once", ja nii see läks. Vaatamata alkoholi kogusele, pähe ei hakkanud üldse. Baais oli elav muusika, tähendav, elav muusik. Parim, mis olin elus kohanud. Jah, ta oli arvatavasti purjus, sest pilk ei olnud päris selge, kuid see, kuidas ta mängis, mis talent inimesel on ja mis karisma... ta ei passinud nurgas, vaid liikus ringi ja suhtles kõikidega. Rahvast oli vähe, ning ta pööras meie seltskonnale päris palju tähelepanu. Mängib oma kitarri, samal ajal võtab tooli, istub meiega koos, ajab juttu, mängib uuesti, teeb nalja jne. Erakordne inimene, selliseid on vääääga vähe maailmas. Auto juurde tagasi minnes kuulsime kõvat muusikat ja läksime asja uurima. Tuli välja, et parkimisplatsi külje all oli mingi suur pidu. Foam party! Hiljem selgus, et see toimub kord aastas vms. Jäime pooleks tunniks, kuid meid kogu aeg ründasid hispaania kutid, kes isegi peale 10 "no español" ikkagi lasid edasi oma keeles, ja mitte sõnagi inglise keeles. Millalgi peale kella nelja läksime lõpuks magama, pikk päev seljataga ja samasugune veel homme.
Pühapäeva hommikul läksime kõigepeal uuesti mere äärde hommikusööki nautima. Ja mis nauding, sellist hommikusööki mul polnud veel olnud. Istud mere ääres, päikese käes, sööd maailma maitsvaima croissant'i, mis oli soe ja ilmselt otse ahjust. Sellises kohas tahaks nats rohkem aega veeta, kui üks õhtu ja üks hommik, kuid pidime edasi liikuma. Läksime Portlligat'is asuvasse House-Museum Dali. Selgus, et külastamisaega tuleb ette broneerida, kuid me saime ikkagi sisse, pidime aint veits ootama. See oli kalju peale ehitatud maja, mille Dali ise disainis oma naise jaoks. Elasid nad seal päris kaua, täpselt ei mäleta, kuid 30 aasta kandis äkki? Dali kolis sealt välja kohe peale Gala surma ja läks Pubol'isse elama. Edasine plaan seisnes Lloret de Mar'isse jõudmises, imetledes tee peal Costa Brava rannikut. Hispaanias on väike probleem märkidega. Päris tihti, neid pole. Või nad ilmuvad viimasel hetkel, kui pöörata on juba hilja. Mina, nagu kaardilugeja, otsustasin päris pika distantsi lähemaks teha, kasutades väiksemaid teesid. Bad choice. Kuna meil oli terve Kataloonia kaart, ilmselgelt kõige väiksemaid teesid seal pole. Fun! Mingi hetk leidsime ennast väikeses tundmatus linnas, kus polnud ühtegi suunavat märki. Jooksin autost välja, ja oh ime, esimene inimene oskas inglise keelt, müstika. Ütles, et me oleme Sant Pere Pescador'is, vaatasin kaardi pealt, leidsin oma vea üles ning hakkasime edasi sõitma. Suund oli õnneks õige, lihtsalt keerasime vasakule liiga vara suurelt teelt, oleks pidanud järgmisele keerama, aga nagu ma ütlesin, pole ühtegi märki! Edasi sõites läbisime: Palafrugell, Palamos, Sant Feliu ja siis läks põnevamaks jälle - tee mägedes, hullult kitsas, hullult kõrge, vaatad aknast välja ja mõtled, kui nüüd paned kurvi peal nats mööda, saad kogeda lendamist ja siis surma, see pole teile mingi kraav tee ääres. Vahepeal oli näha merd, mis oli niiiiiiiii madalal võrreldes meiega. Tunne, et oled nii kõrgel, on imeline. Igatsesin seda juba mitu aastat. Nagu oleks tagasi koju tulnud. Kui ei eksi, käisin aastal 2006 mägedes (Alpides), long time no see, mountains! Sõitsime Tossa de Mar'ist mööda ja lõpuks jõudsime Lloret de Mar'isse - olevat kõige-kõige turistide linn Costa Braval. Ojaa, rand on ilus. Mägede vahel. Linn ise on suht mõttetu - tüüpiline turistikas, aga vesi oli jah, mõnus. Teed kaks sammu vees ja vesi on juba kaelani, lahe. Esimesed 5-10 meetrit oli vesi igasugust sitta täis, oli oodata ka, kui nii palju turiste on kohal. Oli väga raske isegi kohta endale leida. Aga vesi... ei tahtnud sealt üldse välja ronida. Suured lained, soe vesi, meeletu sügavus sinu all. Mõtlesin, kui lahe see on, et olen hea ujuja ning võin väga kaua vees püsida ujudes või niisama chillides, sest kaks neiut meie seltskonnast ei osanud üldse ujuda ning pidid piirduma ainult vees jalutamisega. Vaesed inimesed. Kuidas see võimalik on, et ei oska ujuda, see on ju nii loomulik!? Igatahes, veetsime väga mõnusalt mitu tundi ning asusime siis koju. Tahtsime Montserrati lähemalt näha (nägime laupäeval seda kaugelt, mööda sõites). See on väga omapärase kujuga mägi, saate pildil näha. Aga see asi meil ei õnnestunud. Tiirutasime Manresas (linn, mis asub mäe lähedal), üritasime õiget teed leida, ja siis ümber linna, kuid lootusetu. Lõpuks lõime käega, siis olime väsinud ja hakkasime veidi endast välja minema ning otsustasime, et mägi pole seda väärt, niigi saime päris lähedale et pilte teha. Ühel ringteel ma märkasin õiget teed, kuid teised mitte, ja läksime vaidlema ja läks juba peaaegu kisaks. Hiljem, teised nägid seda teist teed, millest ma rääkisin, aga otsus koju minna oli juba vastu võetud ning läksimegi koju. Kodus lõpetasime seda imelist nädalavahetust kolmanda pudeli joomisega, mis jäi meil Cadaques'es avamata.
Pildid Costa Brava tripist: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/CostaBrava?authuser=0&authkey=Gv1sRgCOqR0PqMsqCRwwE&feat=directlink
Müts maha kõigile, kes luges lõpuni :)
Kokkuvõte eelmisest nädalast siis (04/07 - 10/07):
Kolmapäeval suht samasugune päev haiglas nagu eelmine, neljapäev jällegi sarnane. Arst õpetas uusi asju tegema: näiteks orhidomeetrit kasutama (kes ei tea, google it and have fun). Pidin ikka oma käega kõik tegema, ei mingit pealtvaatamist. Patsient oli 17 a.v., niiet double-fun :). Ühel teisel patsiendil lasi mul reiearterit ülesotsida, ja patsient oli samuti u 16 a.v. noormees. Niiet vahelduseks katsun poisse huvitavates kohtades. Samuti nägin Turneri sündroomiga tüdrukut, ühte hüpertüroidismi ja muid põnevaid asju. Arst kogu aeg seletab ja näitab ja laseb katsuda. Põnev. Haiglas, statsionaaris, saan ka igast asju teha. Enne kui arst annab mulle stetoskoobi, et last kuulata, seletab põhjalikult, mida ma pean seal kuulama ja kuidas see peaks välja nägema ja kui olen lõpetanud, küsib veel igast asju juurde. Niiet ma isegi õpin midagi. Muidugi, ma ei tea baasi ja kuidas see on ja miks, aga suudan juba paar asja omavahelt eristada :). Peale patsientide külastamist ma võtan järgmised haiguslood ette (clinical trial'i omad, ma vist mainisin seda enne) ja üritan katalani/hispaania keelest aru saada. V-b olen juba rääkinud, aga katalani keel erineb hispaania omast, big time. Alguses arvasin, et unustasin hispaania keele täiesti ära, kuna ei saanud mitte muhvigi aru, aga kui käisime hiljuti väljaspoolt Katalooniat, sain jutust täitsa aru!
Nii, nädalalõpp oli veidi põnevam :). Kuigi enamus läks Pamplonasse pulle vaatama (San Fermin, kord aastas nädala jooksul lastakse pulle tänavatele jooksma hommikuti ja õhtuti neid piinatakse ja tapetakse, fun fun). Ma juba alguses teadsin, et ei taha sinna minna - esiteks ma oletasin, kui palju rahvast on linnas, ja et neid pulle ei saa nkn lähedalt näha jne. Googeldasin Pamplonat ja ei leidnud midagi põnevat ja otsustasin mitte minna. Pluss, mulle see seltskond väga ei istu - nad on väga vaiksed, korralikud ja ei pidutse. Ja aeglased ka :). See selleks, me orgunnisime oma väikese trippi.
Meid oli neli, rentisime autot kaheks päevaks ja läksime idarannikut avastama. Laupäeval külastasime kõigepealt Gironat (Manresa ja Vic jäid tee peale, kuid polnud väärt peatumisest ja turismimisest, same crap as Lleida), mis oli väga ilus ja hubane linn. Linnast läbi voolab jõgi Onyar, kus ujuvad hiigelsuured kalad, neid saab silla pealt imetleda. Tänavad on kitsad ja meeletult kenad, iga maja on omapärane ning kahte samasugust ei leiagi. Käisime Girona Cathedral'i vaatamas, avaldas muljet. Suur ja avar katedraal, väga hästi säilinud/restaureeritud. Käed sügelesid, et pilte teha sellisest kunstiteosest, kuid kirikus ikkagi ei hakka pildistama... Kuigi olen ateist, austan ja imetlen ja armastan religiooni, kõike seda, mida inimesed on teinud selle nimel ja milliseid asju on loonud. Nii et avaldas päris sügavalt muljet, ei tahtnud lahkuda.
Järgmisena võtsime ette väikelinna nimega Figueres, kus asub Theatre-Museum Dali. Olin seal käinud 11 aastat tagasi, ja isegi mäletasin paljusid asju. Olin siis 10, ilmselgelt vaatasin Dali kunsti hoopis teise pilguga nüüd. Tookrd olin väike ja loll, ja Dali ei meeldinud üldse. Praegu aga avastasin teda enda jaoks ja - meeldib. Väga. Legendaarne ja omapärane persoon. Peale muuseumit tegime ülipisikese tiiru linnas ja asusime edasi teele. Edasi sõitsime Cap de Creus'ile. Kaardi järgi on see kõige kaugemale ulatuv punkt idapoolsel rannikul. Ilus, meeletult ilus. Ametlikult seal pole ühtegi suplemiskohta, kuna seal on kaljud ja mäed ja vesi läheb kohe minukümmend meetrit sügavale. Ei mingit randa lastele! Aga üks neiu, kes oli meiega kaasas, oli siin käinud paar aastat tagasi ja teadis salajast kohta, kus saab enam-vähem turvaliselt alla jõuda. 15 minutit kõndimist/kaljuronimist ja balanseerimist ja adrenaliini ja voila - oleme vee ääres ja saame ujuma minna. Super lõpetamine kuumale ja väsitavale päevale. Vesi oli päris soe, niiet ülim nauding, ma ütleks. Üritasin aru saada, kui sügav seal oli, kuid kui tegin vee all silmad lahti, nägin ainult sinist vett, mis läheb lõpmatult sügavale, nagu seal poleks põhja. Vägev. Ülesse ronimine oli veelgi põnevam, sest millegipärast kõrgus tundus olema kuidagi ohtlikum kui alla minnes. Käisime majakat vaatamas ja tagasi autosse ja seal edasi meie ööbimiskohta: parkimisplatsile Cadaques'es. Linn on üliväike, mägedevahel, aga mere ääres. Ma jumaldan selliseid kohti. Väike, nunnu, vaikne, oma hingega. Alguses sõitsime õigest parkimiskohast mööda ja pidime väikse tiiru tegema - mööda rannikut üle terve linna, linnast välja ja siis tagant uuesti sisse. Aga nagu ma juba ütlesin, linn on pisike, nii et väga palju aega ei raisanud. Parkisime auto ära. Tere, odav hostel (lõpuks läks näkku 5 euri parkimise eest, kõige odavam ööbimiskoht või mis?). Võtsime varem ostetud veinipudelid ja snäkid kaasa ja läksime mere äärde õhtusöögi nautima. Selleks ajaks oli juba kottpime, kuid inimesed jalutasid meist kogu aeg mööda ja jõllitasid, mida seal 4 neiut joovad veini ja söövad!? Aga noh, meil oli väga suva, meie nautisime elu. Hiljem läksime "kesklinna" mis oli üks lühike tänav, mis jooksis paralleelselt rannikuga. Seesama neiu, kes oli siin varem käinud, leidis üles baari/pubi kus oli varem käinud. Tore koht oli. Vana baarimehega juttu ajades sain teada, et Salvador Dali ise käis siin väga tihti ning see olevat ta lemmik koht olnud. Baarimees oli väitis, et oli Dali hea sõber. Seinte peale oli igasuguseid pilte Dali ja tema loomingu kohta, baarileti taga rippus valge särk, mille Dali oli oma autogrammi jätnud ning mingi asjakese sinna peale joonistanud. Leti pealt ning laudade peal olid ülisuured kamakad (lausa mäed) küünlavahast. Küsisin, kui kaua on neid selliseks "tehtud", vastuseks sain 14 aastat. Vägev. Vaadake pilte, seal on vähemalt üks pilt sellest vahamäest. Proovisime ka killer Sangriat, mitte niisama vein, vesi, suhkur ja puuviljad. Kui tegin esimese lonksu, tundsin kohe, et seal on veel midagi, peale veini. Küsime baarimehe käest. Hah, seal see on viin, konjak, Cointreau liköör, suhkur, laim ja see kõik on lahustatud punase veiniga. Üks klaas oli 10 euri, alguses kahtlesin, kas tasub osta või mitte, kuid siis sõbranna ütles väga sügava näoga, et "you only live once", ja nii see läks. Vaatamata alkoholi kogusele, pähe ei hakkanud üldse. Baais oli elav muusika, tähendav, elav muusik. Parim, mis olin elus kohanud. Jah, ta oli arvatavasti purjus, sest pilk ei olnud päris selge, kuid see, kuidas ta mängis, mis talent inimesel on ja mis karisma... ta ei passinud nurgas, vaid liikus ringi ja suhtles kõikidega. Rahvast oli vähe, ning ta pööras meie seltskonnale päris palju tähelepanu. Mängib oma kitarri, samal ajal võtab tooli, istub meiega koos, ajab juttu, mängib uuesti, teeb nalja jne. Erakordne inimene, selliseid on vääääga vähe maailmas. Auto juurde tagasi minnes kuulsime kõvat muusikat ja läksime asja uurima. Tuli välja, et parkimisplatsi külje all oli mingi suur pidu. Foam party! Hiljem selgus, et see toimub kord aastas vms. Jäime pooleks tunniks, kuid meid kogu aeg ründasid hispaania kutid, kes isegi peale 10 "no español" ikkagi lasid edasi oma keeles, ja mitte sõnagi inglise keeles. Millalgi peale kella nelja läksime lõpuks magama, pikk päev seljataga ja samasugune veel homme.
Pühapäeva hommikul läksime kõigepeal uuesti mere äärde hommikusööki nautima. Ja mis nauding, sellist hommikusööki mul polnud veel olnud. Istud mere ääres, päikese käes, sööd maailma maitsvaima croissant'i, mis oli soe ja ilmselt otse ahjust. Sellises kohas tahaks nats rohkem aega veeta, kui üks õhtu ja üks hommik, kuid pidime edasi liikuma. Läksime Portlligat'is asuvasse House-Museum Dali. Selgus, et külastamisaega tuleb ette broneerida, kuid me saime ikkagi sisse, pidime aint veits ootama. See oli kalju peale ehitatud maja, mille Dali ise disainis oma naise jaoks. Elasid nad seal päris kaua, täpselt ei mäleta, kuid 30 aasta kandis äkki? Dali kolis sealt välja kohe peale Gala surma ja läks Pubol'isse elama. Edasine plaan seisnes Lloret de Mar'isse jõudmises, imetledes tee peal Costa Brava rannikut. Hispaanias on väike probleem märkidega. Päris tihti, neid pole. Või nad ilmuvad viimasel hetkel, kui pöörata on juba hilja. Mina, nagu kaardilugeja, otsustasin päris pika distantsi lähemaks teha, kasutades väiksemaid teesid. Bad choice. Kuna meil oli terve Kataloonia kaart, ilmselgelt kõige väiksemaid teesid seal pole. Fun! Mingi hetk leidsime ennast väikeses tundmatus linnas, kus polnud ühtegi suunavat märki. Jooksin autost välja, ja oh ime, esimene inimene oskas inglise keelt, müstika. Ütles, et me oleme Sant Pere Pescador'is, vaatasin kaardi pealt, leidsin oma vea üles ning hakkasime edasi sõitma. Suund oli õnneks õige, lihtsalt keerasime vasakule liiga vara suurelt teelt, oleks pidanud järgmisele keerama, aga nagu ma ütlesin, pole ühtegi märki! Edasi sõites läbisime: Palafrugell, Palamos, Sant Feliu ja siis läks põnevamaks jälle - tee mägedes, hullult kitsas, hullult kõrge, vaatad aknast välja ja mõtled, kui nüüd paned kurvi peal nats mööda, saad kogeda lendamist ja siis surma, see pole teile mingi kraav tee ääres. Vahepeal oli näha merd, mis oli niiiiiiiii madalal võrreldes meiega. Tunne, et oled nii kõrgel, on imeline. Igatsesin seda juba mitu aastat. Nagu oleks tagasi koju tulnud. Kui ei eksi, käisin aastal 2006 mägedes (Alpides), long time no see, mountains! Sõitsime Tossa de Mar'ist mööda ja lõpuks jõudsime Lloret de Mar'isse - olevat kõige-kõige turistide linn Costa Braval. Ojaa, rand on ilus. Mägede vahel. Linn ise on suht mõttetu - tüüpiline turistikas, aga vesi oli jah, mõnus. Teed kaks sammu vees ja vesi on juba kaelani, lahe. Esimesed 5-10 meetrit oli vesi igasugust sitta täis, oli oodata ka, kui nii palju turiste on kohal. Oli väga raske isegi kohta endale leida. Aga vesi... ei tahtnud sealt üldse välja ronida. Suured lained, soe vesi, meeletu sügavus sinu all. Mõtlesin, kui lahe see on, et olen hea ujuja ning võin väga kaua vees püsida ujudes või niisama chillides, sest kaks neiut meie seltskonnast ei osanud üldse ujuda ning pidid piirduma ainult vees jalutamisega. Vaesed inimesed. Kuidas see võimalik on, et ei oska ujuda, see on ju nii loomulik!? Igatahes, veetsime väga mõnusalt mitu tundi ning asusime siis koju. Tahtsime Montserrati lähemalt näha (nägime laupäeval seda kaugelt, mööda sõites). See on väga omapärase kujuga mägi, saate pildil näha. Aga see asi meil ei õnnestunud. Tiirutasime Manresas (linn, mis asub mäe lähedal), üritasime õiget teed leida, ja siis ümber linna, kuid lootusetu. Lõpuks lõime käega, siis olime väsinud ja hakkasime veidi endast välja minema ning otsustasime, et mägi pole seda väärt, niigi saime päris lähedale et pilte teha. Ühel ringteel ma märkasin õiget teed, kuid teised mitte, ja läksime vaidlema ja läks juba peaaegu kisaks. Hiljem, teised nägid seda teist teed, millest ma rääkisin, aga otsus koju minna oli juba vastu võetud ning läksimegi koju. Kodus lõpetasime seda imelist nädalavahetust kolmanda pudeli joomisega, mis jäi meil Cadaques'es avamata.
Pildid Costa Brava tripist: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/CostaBrava?authuser=0&authkey=Gv1sRgCOqR0PqMsqCRwwE&feat=directlink
Müts maha kõigile, kes luges lõpuni :)
Tuesday, July 5, 2011
Sickle cell anemia, heart murmur ja ilus koht Lleidas.
Huvitav fakt Hispaania kohta: roheline tuli jalakäiale ei tähenda ilmtingimata seda, et seesamune jalakäia ei jää auto alla. Pm, kui sa lähed rohelise tulega üle tee, peab väga ettevaatlikult vaatama mõlemale poole, sest tüübid sõidavad rahulikult punase tule alla, isegi ei võta nats kiirust maha. Ja kui ülekäigurajal ei ole kedagi, siis nad sõidavad rahulikult edasi. Või kaks seisavad ja kolmas kihutab nende vahel sinu nina all mööda. Tore :)
Teine päev haiglas.
Läheb juba põnevamaks. Kella 10ks tulin, ei pidanud seekord üldse ootama. Läksime patsientide juurde. Peale arsti (Dr. Bosch) ja minu olid veel kaks - ei tea, kas noored arstid või tudengid veel, aga nad jagasid päris hästi asju ära - üks noormees ja üks neiu. Päris värvikas haigete kontingent: sickle cell anemia, rotavirus, mingi teine anemia, bronhiit, hypothyroidism ja kaltsifikatsioonid liigestel, peritonitis jne. Juba esimese patsiendi juures Dr. Bosch võttis oma stetoskoobi kaela pealt ära ja ulatas mulle, et ma kuulaks seda pisikest beebit. Ma ei hakkanud talle meelde tuletama, et mul pole õrna aimugi, mida ma sealt kuulama peaks, sest järsku kõik u 10 palatis olevat inimest vaatasid mulle otsa. Ma pole kunagi nii väikest inimest puudutanud, pole üldse eriti lapsi katsunud, niiet see oli omapärane kogemus. Kolmandal patsiendil oli aga "cardiac murmur", üks lisahääl, mida ei tohiks olla, ja voilaa, ma tabasin seda isegi ära (arst alguses ei öelnud midagi ja küsis mu käest, mida ma kuulsin). Üritasin hispaania ja katalani keelest ka aru saada, vahepeal isegi õnnestus.
Kui olime patsientidega lõpetanud, läksime arstiga tema kabinetti ja ta hakkas mulle näitama ühte haiguslugu, mis oli tema poolt alustatud aastal 1999. See oli üks laps, keda ta hakkas kasvuhormooniga ravima. Minu ülesannaks oli siis tema arstikäekirjast aru saada (mis oli btw hispaania ja katalani keelte segu), ja teha haigusloost kokkuvõtet. Kõik andmed välja otsida ja kirja panna, teha a la growth chart'ist analüüsi jne. Ja käskis juurde ka lugeda raamatukogust (sealsamas osakonnas on raamatukogu täis pediaatria raamatuid). Läksin siis sinna, tükk aega üritasin raamatukogutädiga teineteisest aru saada (eile oli teine tädi, kes rääkis inglise väga hästi, tänane aga ei osanud sõnagi), lõpuks kuidagi leppisime ära, kuigi mul polnud õrna aimugi mida ta mulle rääkis. Kui olin haigusloo analüüsimisega ühel pool, võtsin ühe 1400 leheküljelise A4 formaadis raamatukese ja hakkasin kasvohormoone sealt otsima, kuid minu tähelepanu köitis hoopis Chagasi tõbi, mis peale ühte arstisarja vaatamist muutus palju põnevamaks, kui ta oli kevadel bioloogia praksides ja eriti enne kontrolltööd. Niiet lugesin hoopis sellest, ja ka teistest parasitaarsetest haigustest. Täiega äge on, kui põnevad nad tunduvad nüüd olevat!
Väike puhkus ja edasi linna avastama! Täna tegin väikse vea - kell 16 kodust lahkumine oli väga vale. 35 kraadi, näitas üks linna termomeeter, varjus. Käisin Lleida kuulsas lossis. Täna sai siseruumidesse tasuta, yay. Hullult ilus, ja nii monumentaalne! Seisab mäe peal, niiet ilus vaade on, eriti kui ronid vaatetorni otsa (240 trepiastet). Säilinud e. restaureetitud oli ainult kirik ja veel üks hoone, mis pidi olema omal ajal linna tähtsaim ehitis. Praegu oli küll saast. Kuid kirik avaldas muljet küll!
Teine päev haiglas.
Läheb juba põnevamaks. Kella 10ks tulin, ei pidanud seekord üldse ootama. Läksime patsientide juurde. Peale arsti (Dr. Bosch) ja minu olid veel kaks - ei tea, kas noored arstid või tudengid veel, aga nad jagasid päris hästi asju ära - üks noormees ja üks neiu. Päris värvikas haigete kontingent: sickle cell anemia, rotavirus, mingi teine anemia, bronhiit, hypothyroidism ja kaltsifikatsioonid liigestel, peritonitis jne. Juba esimese patsiendi juures Dr. Bosch võttis oma stetoskoobi kaela pealt ära ja ulatas mulle, et ma kuulaks seda pisikest beebit. Ma ei hakkanud talle meelde tuletama, et mul pole õrna aimugi, mida ma sealt kuulama peaks, sest järsku kõik u 10 palatis olevat inimest vaatasid mulle otsa. Ma pole kunagi nii väikest inimest puudutanud, pole üldse eriti lapsi katsunud, niiet see oli omapärane kogemus. Kolmandal patsiendil oli aga "cardiac murmur", üks lisahääl, mida ei tohiks olla, ja voilaa, ma tabasin seda isegi ära (arst alguses ei öelnud midagi ja küsis mu käest, mida ma kuulsin). Üritasin hispaania ja katalani keelest ka aru saada, vahepeal isegi õnnestus.
Kui olime patsientidega lõpetanud, läksime arstiga tema kabinetti ja ta hakkas mulle näitama ühte haiguslugu, mis oli tema poolt alustatud aastal 1999. See oli üks laps, keda ta hakkas kasvuhormooniga ravima. Minu ülesannaks oli siis tema arstikäekirjast aru saada (mis oli btw hispaania ja katalani keelte segu), ja teha haigusloost kokkuvõtet. Kõik andmed välja otsida ja kirja panna, teha a la growth chart'ist analüüsi jne. Ja käskis juurde ka lugeda raamatukogust (sealsamas osakonnas on raamatukogu täis pediaatria raamatuid). Läksin siis sinna, tükk aega üritasin raamatukogutädiga teineteisest aru saada (eile oli teine tädi, kes rääkis inglise väga hästi, tänane aga ei osanud sõnagi), lõpuks kuidagi leppisime ära, kuigi mul polnud õrna aimugi mida ta mulle rääkis. Kui olin haigusloo analüüsimisega ühel pool, võtsin ühe 1400 leheküljelise A4 formaadis raamatukese ja hakkasin kasvohormoone sealt otsima, kuid minu tähelepanu köitis hoopis Chagasi tõbi, mis peale ühte arstisarja vaatamist muutus palju põnevamaks, kui ta oli kevadel bioloogia praksides ja eriti enne kontrolltööd. Niiet lugesin hoopis sellest, ja ka teistest parasitaarsetest haigustest. Täiega äge on, kui põnevad nad tunduvad nüüd olevat!
Väike puhkus ja edasi linna avastama! Täna tegin väikse vea - kell 16 kodust lahkumine oli väga vale. 35 kraadi, näitas üks linna termomeeter, varjus. Käisin Lleida kuulsas lossis. Täna sai siseruumidesse tasuta, yay. Hullult ilus, ja nii monumentaalne! Seisab mäe peal, niiet ilus vaade on, eriti kui ronid vaatetorni otsa (240 trepiastet). Säilinud e. restaureetitud oli ainult kirik ja veel üks hoone, mis pidi olema omal ajal linna tähtsaim ehitis. Praegu oli küll saast. Kuid kirik avaldas muljet küll!
Esimene haiglas.
Eile õhtul sain paljudega tuttavaks, istusime ühikas ja ajasime juttu. Sain aru, KUI palju erinevad arstiõpped erinevates riikides, rääkimata kontinentidest. Sain ka päris huvitavaid fakte teada. Nt Brasiilias on väga rangelt kehtestatud hierarhia arstitudengite vahel. Et kui sa oled nt teisel kursusel, ja kolmanda kursuse tudeng palub sul viisakalt õlut osta, siis sa pead seda tegema, isegi kui ta pole sinu sõber. Kui ei tee, siis ta sunnib sind põlvitada ja alandab teiste eest. Ja nad ei võitle selle vastu, vaid aktsepteerivad, et nii need asjad käivad. Juba vanemas eas, arstidevahelised suhted on ka sarnased - lõpetamise aasta mängib rolli - oled aasta varem lõpetanud, oled igavesti selle inimese "ori", vaatamata sellele, mis positsioonid teil haiglas on. Vot nii.
Esmaspäev, 04. juuli
Esiteks, ootasin oma arsti tund aega. Lõpuks tuli. Saime tuttavaks, ajasime veits juttu. Härra sai šokki, et ma olen kõigest 1. kursuse lõpetanud. Kuigi, minu kontaktisik ütles mulle, et ta teab sellest. Samas, see väga ei häirinud teda vist. Andis mulle igast asju koju kaasa, et ma loeks neid homseks läbi ja vaataks juurde netist igast asju. Niiet GHRH ja GH ja hüpofüüsid ja hüpotaalamused IGF-1...
Õhtul ronisin lõpuks kesklinna välja. 4 tundi kõndimist! Ootasin imeilusat vanalinna, sain ülirõveda mõttetu linna. Rüve mitte selles mõttes, et must ja haisev, sellised mulle täitsa meeldisid Aafrikas. Ei, arhitektuur oli igav ja kole ja jõgi oli ka kole, Emajõgi 100x parem. Niiet pettumus linna suhtes. Panustan weekend trippidele.
Õhtul hilja järjekordne väike jooks, ja järjekordne toa nr 4 külastamine. Seal on kaks tüüpi, kes joovad iga päev, ja nende juures on alati mingi pidu. Üks nendest on ülipervertlik, aga mul on kogemusi selliste inimestega, saab hakkama :)
Esmaspäev, 04. juuli
Esiteks, ootasin oma arsti tund aega. Lõpuks tuli. Saime tuttavaks, ajasime veits juttu. Härra sai šokki, et ma olen kõigest 1. kursuse lõpetanud. Kuigi, minu kontaktisik ütles mulle, et ta teab sellest. Samas, see väga ei häirinud teda vist. Andis mulle igast asju koju kaasa, et ma loeks neid homseks läbi ja vaataks juurde netist igast asju. Niiet GHRH ja GH ja hüpofüüsid ja hüpotaalamused IGF-1...
Õhtul ronisin lõpuks kesklinna välja. 4 tundi kõndimist! Ootasin imeilusat vanalinna, sain ülirõveda mõttetu linna. Rüve mitte selles mõttes, et must ja haisev, sellised mulle täitsa meeldisid Aafrikas. Ei, arhitektuur oli igav ja kole ja jõgi oli ka kole, Emajõgi 100x parem. Niiet pettumus linna suhtes. Panustan weekend trippidele.
Õhtul hilja järjekordne väike jooks, ja järjekordne toa nr 4 külastamine. Seal on kaks tüüpi, kes joovad iga päev, ja nende juures on alati mingi pidu. Üks nendest on ülipervertlik, aga mul on kogemusi selliste inimestega, saab hakkama :)
Sunday, July 3, 2011
Kohustuslikud üllatusmomendid.
Eilne päev, ehk siis minu tripp Tallinnast Lleidasse, oli paras higistamine. Barcelona lennujaamas õige bussipeatuse otsimine oli ka omapärane - keegi ei osanud sõnagi inglise keelt, aga nad vähemalt said mingil määral sellest aru, aga vastasid ikka hispaania keeles, ja väga kiiresti. Aasta aega õpitud hispaania keelest polnud eriti kasu, kuid midagi sain ikka aru. Buss, mis pidi minema otse lennujaamast Lleidase, määramatul põhjusel ei tulnud kohale. Tore-tore. Ootasin veel 15 minutit peale tema õiget lahkumisaega, kuna teine bussijuht üritas mulle kätevehkimisega seletada, et siin on see "normale". Lõpuks tundisin, et pole mõtet oodata viimast bussi, vaid aeg otsida mingeid alternatiive. Alternatiiv seisnes sellest, et minna bussiga teisse terminalisse, kõndida seal u 20 minutit, osta automaadist rongipiletit, kus ei olnud ühtegi sõna inglise keelest ega meenutanud ühte... Õnneks sain juba bussis paari kuuma keskealise hispaanlastega tuttavaks, kes aitasid piletit osta. Rongiga sõites üritasin kaasreisijate käest küsida, kas Saint Estacio on lõpp peatus, kaks meest ütlesid, et tea, kuid nad ise lähevad sinna, niiet ma võin rahulik olla. Lõppes sellega, et viimasel hetkel ühes peatuses ma lugesin kuskil välja Barcelona Sants, ütlesin neile, et see ongi vist, keegi karjus meile, et on küll, ja viimasel hetkel saime rongi pealt maha hüpata. See pidi olema Barcelona kõige suurem rongijaam. Mina ootasin maapealset suurt rongivaksalit, nagu Londonis näiteks. See oli aga maa all, u 45 kraadi sooja, meeletult palju rahvast ja null infot. Ei teadnud, kuhu edasi minna, aga järgnesin massile. Edasi oli veel hullem - peasaalis, ikka maa all, oli hullult palju rahvast, kõik jooksid ringi, lükkasid teisi inimesi ja karjusid vahepeal. Lõpuks näen, et mingid piletikassad on. Seisan järjekorras. See ei liigu üldse. Närviliselt vaatan kella, et minu viimane rong läheb vähem kui poole tunni prast, ja jumal teab, kaua selleni peab veel kõndima. Olles järjekorras olnud u 10 minutit ja korduvalt küsinud teistelt, kas see on ikka õige järjekord mulle, ja saanud positiivse vastuse, küsisin mööda kõnnivast jaamatöötajast, et kas on ikka õige koht, tema hakkas midagi hispaania keeles karjuma ja saatis kuskile edasi kätega vehkides. Läksin. Jälle ülipikk järjekord. Kuna aega jäi mul ülivähe juba, läksin kuskile ette ja hakkasin ühe kutti paluma, et ta laseks mul tema ees minna, sest minu viimane rong kohe-kohe läheb minema. Ta lasi. Tema sõber mõne aja pärast ütles talle midagi, ja siis ta ütles mulle, et btw, see on vale kassa, kui sa tahad praegu piletit osta. Good lord!!! Läksin kolmandasse kohta, seal õnneks ei olnud järjekorda ja õnneks oli õige kassa ka. Tuli välja, et neil on eraldi kassad väikse distantsi peale, pika distantsi peale, kas lähed täna rongile või homme või veel hiljem... Võiks siis neid kassasid kuidagi märgistada vms :D. Pilet käes (muidugi see õige odav rong läks juba ammu ära, siin maksin kaks korda rohkem), ruttu rongile. Pagasi kontroll ja puha, nagu lennujaamas. Istun rongis, jeeee. Eriti luks rong, ruumi on sitaks, istmed on ülimuguvad, reguleeritavad nupu abil, igale reisijale tasuta tekk ja kott ja pudel vett ja klaas ja veel igast nänni. No eriti peen. Trenhotel on nimeks, päris õige nimi sellisele rongile! Lõpuks jõudsin kohale, aga keegi pole mulle veel vastu tulnud. Sellega oli ka paras jama - ainuke kontakt oli mul nende SCORE juhiga, kellega olin e-maili teel suhelnud, kuid viimastele kirjadele, kus ma kirjutasin, et millal ma täpselt tulen jne, ta poel vastanud. Helistasin talle u 6 korda enne kui ta telefoni vastu võttis, ütles, et oli mulle täna kirja saatnud minu kontaktisiku andmetega. Kui ma olin juba Hispaanias. Aga ta lubas temale kohe helistada et ta tuleks mulle Lleidas vastu. Tuli lõpuks, tõi autoga ühikasse, mis oli kuskil kanaperses linna ääres. Aga ühikas ise on väga vinge - 1 aasta tagasi ehitatud, näeb välja nagu hotell. Kahekohalises ühikastoas on eraldi igaühele magamistuba, oma WC ja vann, ühine elutuba, kus on sealhulgas diivan, mikrolaineahi, pliit, külmkapp ja igasugused köögiriistad mis on vaja ja ei ole vaja - palju taldrikuid, tasse, klaase, panne, potte, kahvleid, lusikaid, nuge (hard ass big kitchen knives etc), teritajad, pizzanuga, kartulikoorija, ja veel igast asju, mida mul kodus ka pole :D. Ja konditsioneer. See on taevalik.
Täna käisin poodi otsimas, kuna polnud juba 22 tundi toitu näinud. Tuleb välja, et peale siestat on neil veel selline asi, et pühapäeval on kõik kinni!! Poed, kohvikud, KÕIK. Bussid ka ei käi. Hästi elavad. Üks pood oli õnneks lahti, aga suht kallis. Tõin koju joogivett ja puuvilju. Esimene katsepuuvili oli omapärane banaan, mida oli hullult raske koorida, sest koor ei tulnud lahti, ja seest ta oli suht oranžikas, mitte kollane, ja maitses nagu rohi. Aga maitses täitsa hästi. Teisena hakkasin sõdima mangoga. Väga omapärane maitse, meenutab mahla, kuigi ilmselt mahla sisse pannakse väga palju suhkrut, kuna puuvili ise ei olnud eriti magus vaid kohati lausa mõru. Äkki veits roheline veel? Nektariin oli aga väga magus, nagu ma seda mäletasin, kui käisin siis 11 aastat tagasi. Papaya ootab veel. Aga sellega on veel aega.
Minu toanaaber on üks tore tüdruk Horvaatiast, Maja. Rääkis, et nad tahtsid täna minna Barcelonasse, aga rongijaama jõudes avastasid, et rongid ei käi õigel ajal pühapäeviti ning nende reis jäi ära. Kokku on välisvahetuse tudengeid praegu umbes 12, kuid lõpuks neid peaks kuskil 20 kokku olema. Fun!
Täna käisin poodi otsimas, kuna polnud juba 22 tundi toitu näinud. Tuleb välja, et peale siestat on neil veel selline asi, et pühapäeval on kõik kinni!! Poed, kohvikud, KÕIK. Bussid ka ei käi. Hästi elavad. Üks pood oli õnneks lahti, aga suht kallis. Tõin koju joogivett ja puuvilju. Esimene katsepuuvili oli omapärane banaan, mida oli hullult raske koorida, sest koor ei tulnud lahti, ja seest ta oli suht oranžikas, mitte kollane, ja maitses nagu rohi. Aga maitses täitsa hästi. Teisena hakkasin sõdima mangoga. Väga omapärane maitse, meenutab mahla, kuigi ilmselt mahla sisse pannakse väga palju suhkrut, kuna puuvili ise ei olnud eriti magus vaid kohati lausa mõru. Äkki veits roheline veel? Nektariin oli aga väga magus, nagu ma seda mäletasin, kui käisin siis 11 aastat tagasi. Papaya ootab veel. Aga sellega on veel aega.
Minu toanaaber on üks tore tüdruk Horvaatiast, Maja. Rääkis, et nad tahtsid täna minna Barcelonasse, aga rongijaama jõudes avastasid, et rongid ei käi õigel ajal pühapäeviti ning nende reis jäi ära. Kokku on välisvahetuse tudengeid praegu umbes 12, kuid lõpuks neid peaks kuskil 20 kokku olema. Fun!
Thursday, June 30, 2011
Blogimise katse nr 3.
Esimesed 2 katset ei lõppenud hästi. Noarootsi blogi viitsisin kirjutada esimesed kaks nädalat, aga kui aeg jooksis edasi, võhma jäi iga päevaga aina vähemaks. Arstikooli blogi entusiasm sai otsa kuskil oktoobris, kuidagi jaksasin esimese semestri lõpuni jupi kaupa pildi kokku panna.
Nii, katse nr 3 siis. Äkki õnnestub. Pole eriti blogi inimene.
Praegusel hetkel rääkida võin ainult paar asja. Nt see, et Card of Acceptance, mis pidi tulema 2 või 3 kuud enne välisvahetuse algust, tuli mulle lõpuks vähem kui kaks nädalat tagasi. Hispaanlased oma siestadega... mañana-mañana. Sai päris palju kirju kirjutatud ja lõpuks keegi reageeriski! Linna suhtes sain kolmanda valiku, mille olin täisti suvaliselt pannud. Tahtsin minna Barcelonasse, aga Barcelonas sai max 1 valik panna. Niiet see linn jäi mul valikuks nr 1. Projekti panid mulle hoopis midagi muud, mis mul oli valitud. Aga ma ei olnud väga kurb - projekt on projekt. Huvitav asi juhtus eile - mulle kirjutati, et tolle projektiga on mingi jama ja et nad panevad mind hoopis "more clinical" projektisse... mis oli, daamid ja härrad, clinical trial in pediatrics on growth hormone. Mul pole õrna aimugi, kas see käib siis nö kliinilise välisvahetuse alla või ei käi, aga eks ma saan kohapeal teada. Kõlab ta igatahes veits kliinilisem kui beta-catenin in neuronal differentiation.
Kui nad lasevad mind kasvõi üheks päevaks haiglasse, ma oleks päris õnnelik. Eks näeb. Laupäeva õhtul peaksin juba kohal olema.
Nii, katse nr 3 siis. Äkki õnnestub. Pole eriti blogi inimene.
Praegusel hetkel rääkida võin ainult paar asja. Nt see, et Card of Acceptance, mis pidi tulema 2 või 3 kuud enne välisvahetuse algust, tuli mulle lõpuks vähem kui kaks nädalat tagasi. Hispaanlased oma siestadega... mañana-mañana. Sai päris palju kirju kirjutatud ja lõpuks keegi reageeriski! Linna suhtes sain kolmanda valiku, mille olin täisti suvaliselt pannud. Tahtsin minna Barcelonasse, aga Barcelonas sai max 1 valik panna. Niiet see linn jäi mul valikuks nr 1. Projekti panid mulle hoopis midagi muud, mis mul oli valitud. Aga ma ei olnud väga kurb - projekt on projekt. Huvitav asi juhtus eile - mulle kirjutati, et tolle projektiga on mingi jama ja et nad panevad mind hoopis "more clinical" projektisse... mis oli, daamid ja härrad, clinical trial in pediatrics on growth hormone. Mul pole õrna aimugi, kas see käib siis nö kliinilise välisvahetuse alla või ei käi, aga eks ma saan kohapeal teada. Kõlab ta igatahes veits kliinilisem kui beta-catenin in neuronal differentiation.
Kui nad lasevad mind kasvõi üheks päevaks haiglasse, ma oleks päris õnnelik. Eks näeb. Laupäeva õhtul peaksin juba kohal olema.
Subscribe to:
Posts (Atom)