Blogging fail.

Nagu näete, blogimise katse nr 3 ei taha eriti õnnestuda. Põhjus on lihtne - aega pole üldse. Ja kui on, siis olen omadega täiesti läbi. Nende kahe nädala jooksul pole kordagi ei filmi ega seriaali vaadanud, ja see on hea näitaja minu puhul, et aega pole.


Kokkuvõte eelmisest nädalast siis (04/07 - 10/07):
Kolmapäeval suht samasugune päev haiglas nagu eelmine, neljapäev jällegi sarnane. Arst õpetas uusi asju tegema: näiteks orhidomeetrit kasutama (kes ei tea, google it and have fun). Pidin ikka oma käega kõik tegema, ei mingit pealtvaatamist. Patsient oli 17 a.v., niiet double-fun :). Ühel teisel patsiendil lasi mul reiearterit ülesotsida, ja patsient oli samuti u 16 a.v. noormees. Niiet vahelduseks katsun poisse huvitavates kohtades. Samuti nägin Turneri sündroomiga tüdrukut, ühte hüpertüroidismi ja muid põnevaid asju. Arst kogu aeg seletab ja näitab ja laseb katsuda. Põnev. Haiglas, statsionaaris, saan ka igast asju teha. Enne kui arst annab mulle stetoskoobi, et last kuulata, seletab põhjalikult, mida ma pean seal kuulama ja kuidas see peaks välja nägema ja kui olen lõpetanud, küsib veel igast asju juurde. Niiet ma isegi õpin midagi. Muidugi, ma ei tea baasi ja kuidas see on ja miks, aga suudan juba paar asja omavahelt eristada :). Peale patsientide külastamist ma võtan järgmised haiguslood ette (clinical trial'i omad, ma vist mainisin seda enne) ja üritan katalani/hispaania keelest aru saada. V-b olen juba rääkinud, aga katalani keel erineb hispaania omast, big time. Alguses arvasin, et unustasin hispaania keele täiesti ära, kuna ei saanud mitte muhvigi aru, aga kui käisime hiljuti väljaspoolt Katalooniat, sain jutust täitsa aru!


Nii, nädalalõpp oli veidi põnevam :). Kuigi enamus läks Pamplonasse pulle vaatama (San Fermin, kord aastas nädala jooksul lastakse pulle tänavatele jooksma hommikuti ja õhtuti neid piinatakse ja tapetakse, fun fun). Ma juba alguses teadsin, et ei taha sinna minna - esiteks ma oletasin, kui palju rahvast on linnas, ja et neid pulle ei saa nkn lähedalt näha jne. Googeldasin Pamplonat ja ei leidnud midagi põnevat ja otsustasin mitte minna. Pluss, mulle see seltskond väga ei istu - nad on väga vaiksed, korralikud ja ei pidutse. Ja aeglased ka :). See selleks, me orgunnisime oma väikese trippi. 
Meid oli neli, rentisime autot kaheks päevaks ja läksime idarannikut avastama. Laupäeval külastasime kõigepealt Gironat (Manresa ja Vic jäid tee peale, kuid polnud väärt peatumisest ja turismimisest, same crap as Lleida), mis oli väga ilus ja hubane linn. Linnast läbi voolab jõgi Onyar, kus ujuvad hiigelsuured kalad, neid saab silla pealt imetleda. Tänavad on kitsad ja meeletult kenad, iga maja on omapärane ning kahte samasugust ei leiagi. Käisime Girona Cathedral'i vaatamas, avaldas muljet. Suur ja avar katedraal, väga hästi säilinud/restaureeritud. Käed sügelesid, et pilte teha sellisest kunstiteosest, kuid kirikus ikkagi ei hakka pildistama... Kuigi olen ateist, austan ja imetlen ja armastan religiooni, kõike seda, mida inimesed on teinud selle nimel ja milliseid asju on loonud. Nii et avaldas päris sügavalt muljet, ei tahtnud lahkuda.
Järgmisena võtsime ette väikelinna nimega Figueres, kus asub Theatre-Museum Dali. Olin seal käinud 11 aastat tagasi, ja isegi mäletasin paljusid asju. Olin siis 10, ilmselgelt vaatasin Dali kunsti hoopis teise pilguga nüüd. Tookrd olin väike ja loll, ja Dali ei meeldinud üldse. Praegu aga avastasin teda enda jaoks ja - meeldib. Väga. Legendaarne ja omapärane persoon. Peale muuseumit tegime ülipisikese tiiru linnas ja asusime edasi teele. Edasi sõitsime Cap de Creus'ile. Kaardi järgi on see kõige kaugemale ulatuv punkt idapoolsel rannikul. Ilus, meeletult ilus. Ametlikult seal pole ühtegi suplemiskohta, kuna seal on kaljud ja mäed ja vesi läheb kohe minukümmend meetrit sügavale. Ei mingit randa lastele! Aga üks neiu, kes oli meiega kaasas, oli siin käinud paar aastat tagasi ja teadis salajast kohta, kus saab enam-vähem turvaliselt alla jõuda. 15 minutit kõndimist/kaljuronimist ja balanseerimist ja adrenaliini ja voila - oleme vee ääres ja saame ujuma minna. Super lõpetamine kuumale ja väsitavale päevale. Vesi oli päris soe, niiet ülim nauding, ma ütleks. Üritasin aru saada, kui sügav seal oli, kuid kui tegin vee all silmad lahti, nägin ainult sinist vett, mis läheb lõpmatult sügavale, nagu seal poleks põhja. Vägev. Ülesse ronimine oli veelgi põnevam, sest millegipärast kõrgus tundus olema kuidagi ohtlikum kui alla minnes. Käisime majakat vaatamas ja tagasi autosse ja seal edasi meie ööbimiskohta: parkimisplatsile Cadaques'es. Linn on üliväike, mägedevahel, aga mere ääres. Ma jumaldan selliseid kohti. Väike, nunnu, vaikne, oma hingega. Alguses sõitsime õigest parkimiskohast mööda ja pidime väikse tiiru tegema - mööda rannikut üle terve linna, linnast välja ja siis tagant uuesti sisse. Aga nagu ma juba ütlesin, linn on pisike, nii et väga palju aega ei raisanud. Parkisime auto ära. Tere, odav hostel (lõpuks läks näkku 5 euri parkimise eest, kõige odavam ööbimiskoht või mis?). Võtsime varem ostetud veinipudelid ja snäkid kaasa ja läksime mere äärde õhtusöögi nautima. Selleks ajaks oli juba kottpime, kuid inimesed jalutasid meist kogu aeg mööda ja jõllitasid, mida seal 4 neiut joovad veini ja söövad!? Aga noh, meil oli väga suva, meie nautisime elu. Hiljem läksime "kesklinna" mis oli üks lühike tänav, mis jooksis paralleelselt rannikuga. Seesama neiu, kes oli siin varem käinud, leidis üles baari/pubi kus oli varem käinud. Tore koht oli. Vana baarimehega juttu ajades sain teada, et Salvador Dali ise käis siin väga tihti ning see olevat ta lemmik koht olnud. Baarimees oli väitis, et oli Dali hea sõber. Seinte peale oli igasuguseid pilte Dali ja tema loomingu kohta, baarileti taga rippus valge särk, mille Dali oli oma autogrammi jätnud ning mingi asjakese sinna peale joonistanud. Leti pealt ning laudade peal olid ülisuured kamakad (lausa mäed) küünlavahast. Küsisin, kui kaua on neid selliseks "tehtud", vastuseks sain 14 aastat. Vägev. Vaadake pilte, seal on vähemalt üks pilt sellest vahamäest. Proovisime ka killer Sangriat, mitte niisama vein, vesi, suhkur ja puuviljad. Kui tegin esimese lonksu, tundsin kohe, et seal on veel midagi, peale veini. Küsime baarimehe käest. Hah, seal see on viin, konjak, Cointreau liköör, suhkur, laim ja see kõik on lahustatud punase veiniga. Üks klaas oli 10 euri, alguses kahtlesin, kas tasub osta või mitte, kuid siis sõbranna ütles väga sügava näoga, et "you only live once", ja nii see läks. Vaatamata alkoholi kogusele, pähe ei hakkanud üldse. Baais oli elav muusika, tähendav, elav muusik. Parim, mis olin elus kohanud. Jah, ta oli arvatavasti purjus, sest pilk ei olnud päris selge, kuid see, kuidas ta mängis, mis talent inimesel on ja mis karisma... ta ei passinud nurgas, vaid liikus ringi ja suhtles kõikidega. Rahvast oli vähe, ning ta pööras meie seltskonnale päris palju tähelepanu. Mängib oma kitarri, samal ajal võtab tooli, istub meiega koos, ajab juttu, mängib uuesti, teeb nalja jne. Erakordne inimene, selliseid on vääääga vähe maailmas. Auto juurde tagasi minnes kuulsime kõvat muusikat ja läksime asja uurima. Tuli välja, et parkimisplatsi külje all oli mingi suur pidu. Foam party! Hiljem selgus, et see toimub kord aastas vms. Jäime pooleks tunniks, kuid meid kogu aeg ründasid hispaania kutid, kes isegi peale 10 "no español" ikkagi lasid edasi oma keeles, ja mitte sõnagi inglise keeles. Millalgi peale kella nelja läksime lõpuks magama, pikk päev seljataga ja samasugune veel homme.


Pühapäeva hommikul läksime kõigepeal uuesti mere äärde hommikusööki nautima. Ja mis nauding, sellist hommikusööki mul polnud veel olnud. Istud mere ääres, päikese käes, sööd maailma maitsvaima croissant'i, mis oli soe ja ilmselt otse ahjust. Sellises kohas tahaks nats rohkem aega veeta, kui üks õhtu ja üks hommik, kuid pidime edasi liikuma. Läksime Portlligat'is asuvasse House-Museum Dali. Selgus, et külastamisaega tuleb ette broneerida, kuid me saime ikkagi sisse, pidime aint veits ootama. See oli kalju peale ehitatud maja, mille Dali ise disainis oma naise jaoks. Elasid nad seal päris kaua, täpselt ei mäleta, kuid 30 aasta kandis äkki? Dali kolis sealt välja kohe peale Gala surma ja läks Pubol'isse elama. Edasine plaan seisnes Lloret de Mar'isse jõudmises, imetledes tee peal Costa Brava rannikut. Hispaanias on väike probleem märkidega. Päris tihti, neid pole. Või nad ilmuvad viimasel hetkel, kui pöörata on juba hilja. Mina, nagu kaardilugeja, otsustasin päris pika distantsi lähemaks teha, kasutades väiksemaid teesid. Bad choice. Kuna meil oli terve Kataloonia kaart, ilmselgelt kõige väiksemaid teesid seal pole. Fun! Mingi hetk leidsime ennast väikeses tundmatus linnas, kus polnud ühtegi suunavat märki. Jooksin autost välja, ja oh ime, esimene inimene oskas inglise keelt, müstika. Ütles, et me oleme Sant Pere Pescador'is, vaatasin kaardi pealt, leidsin oma vea üles ning hakkasime edasi sõitma. Suund oli õnneks õige, lihtsalt keerasime vasakule liiga vara suurelt teelt, oleks pidanud järgmisele keerama, aga nagu ma ütlesin, pole ühtegi märki! Edasi sõites läbisime: Palafrugell, Palamos, Sant Feliu ja siis läks põnevamaks jälle - tee mägedes, hullult kitsas, hullult kõrge, vaatad aknast välja ja mõtled, kui nüüd paned kurvi peal nats mööda, saad kogeda lendamist ja siis surma, see pole teile mingi kraav tee ääres. Vahepeal oli näha merd, mis oli niiiiiiiii madalal võrreldes meiega. Tunne, et oled nii kõrgel, on imeline. Igatsesin seda juba mitu aastat. Nagu oleks tagasi koju tulnud. Kui ei eksi, käisin aastal 2006 mägedes (Alpides), long time no see, mountains! Sõitsime Tossa de Mar'ist mööda ja lõpuks jõudsime Lloret de Mar'isse - olevat kõige-kõige turistide linn Costa Braval. Ojaa, rand on ilus. Mägede vahel. Linn ise on suht mõttetu - tüüpiline turistikas, aga vesi oli jah, mõnus. Teed kaks sammu vees ja vesi on juba kaelani, lahe. Esimesed 5-10 meetrit oli vesi igasugust sitta täis, oli oodata ka, kui nii palju turiste on kohal. Oli väga raske isegi kohta endale leida. Aga vesi... ei tahtnud sealt üldse välja ronida. Suured lained, soe vesi, meeletu sügavus sinu all. Mõtlesin, kui lahe see on, et olen hea ujuja ning võin väga kaua vees püsida ujudes või niisama chillides, sest kaks neiut meie seltskonnast ei osanud üldse ujuda ning pidid piirduma ainult vees jalutamisega. Vaesed inimesed. Kuidas see võimalik on, et ei oska ujuda, see on ju nii loomulik!? Igatahes, veetsime väga mõnusalt mitu tundi ning asusime siis koju. Tahtsime Montserrati lähemalt näha (nägime laupäeval seda kaugelt, mööda sõites). See on väga omapärase kujuga mägi, saate pildil näha. Aga see asi meil ei õnnestunud. Tiirutasime Manresas (linn, mis asub mäe lähedal), üritasime õiget teed leida, ja siis ümber linna, kuid lootusetu. Lõpuks lõime käega, siis olime väsinud ja hakkasime veidi endast välja minema ning otsustasime, et mägi pole seda väärt, niigi saime päris lähedale et pilte teha. Ühel ringteel ma märkasin õiget teed, kuid teised mitte, ja läksime vaidlema ja läks juba peaaegu kisaks. Hiljem, teised nägid seda teist teed, millest ma rääkisin, aga otsus koju minna oli juba vastu võetud ning läksimegi koju. Kodus lõpetasime seda imelist nädalavahetust kolmanda pudeli joomisega, mis jäi meil Cadaques'es avamata.


Pildid Costa Brava tripist: https://picasaweb.google.com/k.romasevski/CostaBrava?authuser=0&authkey=Gv1sRgCOqR0PqMsqCRwwE&feat=directlink


Müts maha kõigile, kes luges lõpuni :)