Kohustuslikud üllatusmomendid.

Eilne päev, ehk siis minu tripp Tallinnast Lleidasse, oli paras higistamine. Barcelona lennujaamas õige bussipeatuse otsimine oli ka omapärane - keegi ei osanud sõnagi inglise keelt, aga nad vähemalt said mingil määral sellest aru, aga vastasid ikka hispaania keeles, ja väga kiiresti. Aasta aega õpitud hispaania keelest polnud eriti kasu, kuid midagi sain ikka aru. Buss, mis pidi minema otse lennujaamast Lleidase, määramatul põhjusel ei tulnud kohale. Tore-tore. Ootasin veel 15 minutit peale tema õiget lahkumisaega, kuna teine bussijuht üritas mulle kätevehkimisega seletada, et siin on see "normale". Lõpuks tundisin, et pole mõtet oodata viimast bussi, vaid aeg otsida mingeid alternatiive. Alternatiiv seisnes sellest, et minna bussiga teisse terminalisse, kõndida seal u 20 minutit, osta automaadist rongipiletit, kus ei olnud ühtegi sõna inglise keelest ega meenutanud ühte... Õnneks sain juba bussis paari kuuma keskealise hispaanlastega tuttavaks, kes aitasid piletit osta. Rongiga sõites üritasin kaasreisijate käest küsida, kas Saint Estacio on lõpp peatus, kaks meest ütlesid, et tea, kuid nad ise lähevad sinna, niiet ma võin rahulik olla. Lõppes sellega, et viimasel hetkel ühes peatuses ma lugesin kuskil välja Barcelona Sants, ütlesin neile, et see ongi vist, keegi karjus meile, et on küll, ja viimasel hetkel saime rongi pealt maha hüpata. See pidi olema Barcelona kõige suurem rongijaam. Mina ootasin maapealset suurt rongivaksalit, nagu Londonis näiteks. See oli aga maa all, u 45 kraadi sooja, meeletult palju rahvast ja null infot. Ei teadnud, kuhu edasi minna, aga järgnesin massile. Edasi oli veel hullem - peasaalis, ikka maa all, oli hullult palju rahvast, kõik jooksid ringi, lükkasid teisi inimesi ja karjusid vahepeal. Lõpuks näen, et mingid piletikassad on. Seisan järjekorras. See ei liigu üldse. Närviliselt vaatan kella, et minu viimane rong läheb vähem kui poole tunni prast, ja jumal teab, kaua selleni peab veel kõndima. Olles järjekorras olnud u 10 minutit ja korduvalt küsinud teistelt, kas see on ikka õige järjekord mulle, ja saanud positiivse vastuse, küsisin mööda kõnnivast jaamatöötajast, et kas on ikka õige koht, tema hakkas midagi hispaania keeles karjuma ja saatis kuskile edasi kätega vehkides. Läksin. Jälle ülipikk järjekord. Kuna aega jäi mul ülivähe juba, läksin kuskile ette ja hakkasin ühe kutti paluma, et ta laseks mul tema ees minna, sest minu viimane rong kohe-kohe läheb minema. Ta lasi. Tema sõber mõne aja pärast ütles talle midagi, ja siis ta ütles mulle, et btw, see on vale kassa, kui sa tahad praegu piletit osta. Good lord!!! Läksin kolmandasse kohta, seal õnneks ei olnud järjekorda ja õnneks oli õige kassa ka. Tuli välja, et neil on eraldi kassad väikse distantsi peale, pika distantsi peale, kas lähed täna rongile või homme või veel hiljem... Võiks siis neid kassasid kuidagi märgistada vms :D. Pilet käes (muidugi see õige odav rong läks juba ammu ära, siin maksin kaks korda rohkem), ruttu rongile. Pagasi kontroll ja puha, nagu lennujaamas. Istun rongis, jeeee. Eriti luks rong, ruumi on sitaks, istmed on ülimuguvad, reguleeritavad nupu abil, igale reisijale tasuta tekk ja kott ja pudel vett ja klaas ja veel igast nänni. No eriti peen. Trenhotel on nimeks, päris õige nimi sellisele rongile! Lõpuks jõudsin kohale, aga keegi pole mulle veel vastu tulnud. Sellega oli ka paras jama - ainuke kontakt oli mul nende SCORE juhiga, kellega olin e-maili teel suhelnud, kuid viimastele kirjadele, kus ma kirjutasin, et millal ma täpselt tulen jne, ta poel vastanud. Helistasin talle u 6 korda enne kui ta telefoni vastu võttis, ütles, et oli mulle täna kirja saatnud minu kontaktisiku andmetega. Kui ma olin juba Hispaanias. Aga ta lubas temale kohe helistada et ta tuleks mulle Lleidas vastu. Tuli lõpuks, tõi autoga ühikasse, mis oli kuskil kanaperses linna ääres. Aga ühikas ise on väga vinge - 1 aasta tagasi ehitatud, näeb välja nagu hotell. Kahekohalises ühikastoas on eraldi igaühele magamistuba, oma WC ja vann, ühine elutuba, kus on sealhulgas diivan, mikrolaineahi, pliit, külmkapp ja igasugused köögiriistad mis on vaja ja ei ole vaja - palju taldrikuid, tasse, klaase, panne, potte, kahvleid, lusikaid, nuge (hard ass big kitchen knives etc), teritajad, pizzanuga, kartulikoorija, ja veel igast asju, mida mul kodus ka pole :D. Ja konditsioneer. See on taevalik.

Täna käisin poodi otsimas, kuna polnud juba 22 tundi toitu näinud. Tuleb välja, et peale siestat on neil veel selline asi, et pühapäeval on kõik kinni!! Poed, kohvikud, KÕIK. Bussid ka ei käi. Hästi elavad. Üks pood oli õnneks lahti, aga suht kallis. Tõin koju joogivett ja puuvilju. Esimene katsepuuvili oli omapärane banaan, mida oli hullult raske koorida, sest koor ei tulnud lahti, ja seest ta oli suht oranžikas, mitte kollane, ja maitses nagu rohi. Aga maitses täitsa hästi. Teisena hakkasin sõdima mangoga. Väga omapärane maitse, meenutab mahla, kuigi ilmselt mahla sisse pannakse väga palju suhkrut, kuna puuvili ise ei olnud eriti magus vaid kohati lausa mõru. Äkki veits roheline veel? Nektariin oli aga väga magus, nagu ma seda mäletasin, kui käisin siis 11 aastat tagasi. Papaya ootab veel. Aga sellega on veel aega.

Minu toanaaber on üks tore tüdruk Horvaatiast, Maja. Rääkis, et nad tahtsid täna minna Barcelonasse, aga rongijaama jõudes avastasid, et rongid ei käi õigel ajal pühapäeviti ning nende reis jäi ära. Kokku on välisvahetuse tudengeid praegu umbes 12, kuid lõpuks neid peaks kuskil 20 kokku olema. Fun!