Kolmas nädal.

Jällegi, nädala sees on ainult joomine ja haigla hommikuti. Haiglas on nüüd eriti igav, alguses oli hullult põnev, jee, ma saan patsiente näppida jne, kuid ma saan väga vähe teha ja ei saa Katalani keelest üldse aru, niiet. Igav. Pm, elusana mind hoiab imeline kolmik: Marko, Loai ja Don Simon. Esimesed kaks on maailma parimad pidutsejad. Kõige ägedamad, toredamad ja üldse kõige kõige paremad tüübid. Nad said omavahel tuttavaks paar aastat tagasi välisvahetuse ajal, ja sellest ajast on parimad sõbrad. Elavad kahjuks kaugel teineteisest, üks on Montenegrost ja teine on Palestinast, kuid saavad iga suvi kokku välisvahetuses ja reisivad ringi. Kui teised käivad iga päev haiglas, nemad jõuavad sinna heal juhul 1-2 korda nädalas. Esimene nv nad läksid Mallorca'sse 3 või 4 päevaks, täpselt ei mäleta. Teisel nädalavahetusel läksid Poola 5ks päevaks, et näha oma vanu sõpru (nende sõnul parim välisvahetus oli Poolas, ja kiidavad seda riiki kogu aeg). Esimesest päevast, kui nad Lleidasse tulid, iga päev on pidu nende toas. Öine valvur vihkab seda tuba :). Mina aga jumaldan seda. Ja naljakas asi meie inimestega. Meid on kokku umbes 25, ja umbes 20 nendest on sellised tublid arstitudengid, kes pm ei joo kunagi ja ei pidutse ja lähevad vara magama. Mina aga sain juba esimesel õhtul aru, et need on minu poisid. Tõelised "my people". Nädala pärast arutasime kolmekesi, et paljud inimesed kas kardavad neid (ja on, mida karta, irw, hiljem räägin) või nad lihtsalt ei meeldi neile. Minu jaoks suur mõistatus, what not to like about them. Nad on parimad party-boys, keda ma oma elus kohanud olen. Aga peod nende pool on tavalised sellised, et alguses on a la 15 inimest, siis mingi hetk kõik kaovad, ja lõpuks jääme kolmekesi, ja siis õige pidu algab :D. Kui meil on mõnes teises kohas pidu, keegi nt teeb oma riigi traditsioonilise õhtusöögi, passime seal ja kui kõik lähevad magama, meie kolm läheme nende tuppa ja again, õige pidu läheb käima alles siis :). Aga mida karda nende puhul... :D Nad on hullud perverdid. Nad üritavad ennast nats tagasi hoida teiste eest, kuid kahjuks juba meie esimesel tutvumispäeval nad avastasid minu erakordselt pervertlikku mõtlemisviisi, mida mina üritan varjata Eestis olles, sest noh, inimesed ei saa sellest huumorist tavaliselt aru. Inglismaal oli kergem, Hispaanias aga... :D veel parem. Igatahes jah, kui me oleme kolmekesi, maailma kõige hullemad pervertsuse naljad saavad räägitud, ja me suudame seda alati teha, kasutades double-meaning lauseid. St, me ei kasuta kunagi naughty words vms, oleme pervo-metafooride meistrid. Ma hakkan neid igatsema nii-nii-nii palju, te ei kujuta ette, mu sõbrad. Ma võin rääkida neist veel ja veel, kuid ma nüüd lõpetan, muidu ongi pärast 5 lehekülge ainult nendest.

Neljapäeval oli järjekordne joomine (kõigepealt õhtusöök ja siis ronisime õue jooma sest valvur tahtis juba politseid meie peale kutsuda). Õhtusöögi põhilised mälestused: kuna pidime homme Marko ja Loai'ga autot rentima ja Port Aventurasse minema, keegi pidi juht olema. Enne sai kokku lepitud, et see saab olla Loai. Peale seda, kui saime maitsta traditsionilise Braziilia jooki (mis oli suures pudelis mingi asi, a la kange alkohol sidrunimahlaga, seda pidi shotina jooma, aga kust mina teadsin, ma valasin ca 6 inimesele klaasidesse ja istusime ja jõime nagu kokteili, enne kui braziilia tüdruk suurte silmadega hakkas seletama, et see on väga kange ja peab aint shotidena jooma jne). Igatahes, peale paar lonksu seda jooki, Loai ütleb mulle, et Kate, sina oled homme driver. Ja punkt. MIna olin nagu WTF vähemalt 10 minutit, siis sain aru, et ma ei tohi rohkem juua, sest kui praegu ei lõpeta, olen hommikul purjus ega saa autot juhtida. Niisiis, nagu ennegi tahtsit öelda, suurim meelelahutus seal toas olime meie kaks, kes kaklesid ikka päääris korralikult, muidugi mees võitis pidevalt, ja lõppes see kõik mitme sinika ja igasuguste kirjadega minu kehal. Jalgadel, kätel, seljal, nägu jäi imekombel terveks, ma vist hammustasin teda vms :D. Õnneks see tuli kergelt maha. Igatahes, tahtsime suure kambaga kluppi ka minna, kus mõned käisid eelmine nädal, pidi väga lahe klubi olema. Suurest kambast, mis enne karjus "jajaaa, kluppi, kluppi" läksime ainult mina, Marko ja Pavlos (leeduka Egle "special friend" vms). Loai läks aga magama ja ütles, et kui ma tahan ennast täis juua, lasku aga käia, sest tema nüüd läheb magama ning ärkab kainena. Järgmine vihalaine minu poolt, sest wtf, enne seda ma ei joonud midagi sest arvasin,et pean hommikul autot juhtima. Väga, väga vihane. OK, ainult üritasin vihasena välja näha. Ma ei saa kunagi vihaseks :D.

Nii ägedat klubi ma pole veel näinud. Olles suht klubidevihkaja, need on suured sõnad minu jaoks, öelda, et oli lahe. Aga oli. Klubi oli katuseta, suur, mitu ruumi. Veetsime enamust ajast kõige suuremas, pearuumis, kus sai mängitud väga head muusikat. Vahepeal tuli mingi väga imelik hispaania muusika, kuid kohalikud nautisid seda täiega :D Meie aga olime "wtf" ja sel ajal läksime jooke juurde ostma. Igatahes, väga mõnus õhtu oli. Detaile jätan vahele :D. Kui me kolmekesi jõudsime tagasi Villa'sse, kell oli midagi peale 6. Väravas nägime Mariat ja Alit, nad olid just Mohamed'i takso peale saatnud, ta oli meil esimene äramineja. Pavlos läks kohe oma tuppa, meie neli läksime "study room"isse. Mis hakkas edasi toimuma, on omapärane legend. Räägin kõigepealt seda, kuidas mina mäletan. Makro viskas kohe ennast pikali laua peale ja jäi selili magama. Mina üritasin Maria ja Aliga juttu ajada, vahepeal avastades kellegi vihiku ja joonistades nilbeid asju sinna, kuid need kaks vajusid ka laua taga ära. Üritasin Markot ülesse ajada et magama minna, ei õnnestunud. Üritasin neid kahte ülesse ajada, ka lootusetu. Mõtlesin "fuck it" ja läksin enda tuppa magama. Nüüd see, mis tegelikult juhtus (mida sain järgmiste päevade jooksul kokku panna). Marko jäi magama, jah, see on sama. Aga... mina jäin ka, laua peal, tema kõrval. Ja need kaks ei jäänud magama. Ei, nad joonistasid ja kirjutasid meid igast asju täis :). Milliseid, räägin hiljem.

Niisiis, järgmine hommik. Magasin ca 1 tund, pole õrna aimugi, kuidas suutsin ennast püsti ajada. Aga pidin koos Loai'ga autorentimiskohas ära käima, sest kui nad ei aktsepteeriks tema lubasid (pole EU omad), siis mina oleksin pidanud enda peale vormistama. Omnia (nende sõber Egiptusest, tuli ka meiega PA'sse) tuli kaasa. Niiet mina, poolsurnud ja väga purjus, tulnud täiesti mõttetult kaasa. Loai terve tee vingus et kurat sa haised ja ära istu mu kõrval jne. Kõike seda armastusega muidugi :D. Ta ei lasnud mul kontorisse minna, muidu tüüp ei annaks meile autot vms :D:D:D. Igatahes, saime auto kätte, läksime Marko ja asjadele järgi. Marko ärkas ka väga purjus olekus, vuntsid näol :D. Naersime nabani, et vast Maria ja Ali joonistasid varahommikul. Kell 11 me lõpuks startisime. Kaks kainet ees (Loai ja Omnia) ja kaks ilgelt purjus inimest tagaistmel. Esimese asjana viskasin pikali, pea mugavalt Marko jalgadele, ja magama. Terve tee vist magasin maha. Port Aventurasse jõudes olime ikka purjus, no mis sa teed... Autost väljudes Loai nägi midagi minu seljal. Kuna tema eile joonistas jkirjutas igasuguseid asju minu peale, ma teadsin, et seljal on kaks joont, ilmselt mingi lõpetamata asi, aga nägi väga süütu välja. Ütlen talle, et suva, ei ole midagi, aga tema hakkas aina rohkem naeratama ja kordama "omg, what is this?". Omnia vaatas, ja ütles, et mul on seal kirjas "I love dick". Mina aga ütlesin, haha, hea nali, keegi pole minu seljale midagi kirjutanud. Jäin uskuma ainult siis, kui nad tegid mu seljast pilti ja näitasid mulle... :D. Alles siis ma sain aru, et kuna see on kirjutatud peenikese pastakaga, mitte markeriga, see peaks olema Maria ja Ali töö. Jobud, ma annan neile tappa :D. Pesime maha, enne kui läksime sisse, kus on palju lapsi ringi jooksmas. Port Aventurast ei hakka siia kirjutama. Nii palju emotsioone, nii palju elamusi, et ma jäängi siia kirjutama elu lõpuni :D. Ütleme nii, et kui ma olin seal 11 aastat tagasi, siis olin väike ega suutnud hinnata seda kõike. Nüüd kogesin kõike, kogu seda adrenaliini. Ja muidugi seltskond oli parim, mida ma oleks võinud oodata. Nagu parim-parim-parim. See oli üks väga hea reede. Muidugi kuskil kella 16 paiku hakkasime kaineks saama. Mina sain niisama kaineks, aga Marko sai väga hea pohmaka endale, niiet pidime vara ära minema sealt. Läksime Salou'sse. Parkisime autot, läksime randa. Ujumiseks oli juba liiga hilja ja külm, peagi, me ei võtnud ujumisriideid kaasa. Chillisime niisama rannas, põhiline tegevus - poisid kirjutasid liiva peal igasuguseid nilbusi, ja kõik minu kohta. Ma ikkagi ei saa aru, miks alati minu kohta!! Parim koht oli muidugi see, kui väike poiss tuli lähemale ja üritas lugeda ja aru saada sõnast "dick" :D. Mu jalad ei töötanud kunagi nii kiiresti kui sel hetkel, kui üritasin sõna ära kustutada :D. Läksin niisama vette jalutama, ainult madalas vees, sest püksid olid jalas... aga tänu Markole, veest ma tulin nii, et püksid olid läbimärjad. Üleni. S.t. vöökohani. Aitäh, sõber :). Ja oli juba päris jahe. Läksime baari. Võtsime õlut. 2l. Toodi suuuuuur toru, all kraan. Saad ise valada. Nunnu. Mina istusin ja aeglaselt kuivasin. Poole öö peale kuivasingi ära. Väga mõnus õhtu oli, me gusta. Magasime autos. Väga ebamugav. Auto oli ju väike, Citroen C3... Mõelge ise. Vaene Loai juhi istmel :D. Meie Markoga proovisime ja igasuguseid positsioone magamiseks väiksel tagaistmel. Polnud just kõige mõnusam magamine minu elus :D. Loai rääkis hommikul, et inimesed jäid meie auto kõrval seisma ja tegid pilte :D. Hommikul nad läksid merre ujuma/pissima, mina jäin edasi magama, kuna ujumine polnud plaanis. Siis nad tulid mingi hetk tagasi ja tirisid mind jõuga välja. Käisime söömas ja siis uuesti randa. Rentisime niukest pedaalidega paati. 2 tundi veetsime vees. Niiii mõnus oli, sai palju nalja ja vett... mina alguses ei plaaninud vette minna, sest noh polnud ujumisriideid ja ei tahtnud uuesti läbimärjaks saada. Peale seda, kui Loai tegi mulle väga selgeks, et tahan ma või mitte, tema lükkab mind vette igal juhul. Noh, leppisin saatusega ja valmistusin hüpata, aga poole peal ta otsustas mind ikkagi lükata, niiet tuli väga väärakas vette hüpe :D. Minu laiad püksid olid väga tüütud ujumisel, niiet mingi hetk võtsin neid ära ja viskasin paadi peale. Markole ja Loaile see muidugi meeldis väga :D. Peale pikka ja mõnusa ujumise ja Markoga vahepeal vees kaklemise oli aeg tagasi paadile minna, võtsin oma püksid ja hakkasin neid jalga panema vee all. Panin jalga jaaa... järsku sain aru, et pükstes on auk õmbluse peal jala siseküljel... Siis ma sain aru, et see auk on päris suur ja lõpuks sain aru, et kogu õmbluse ulatuses on üks suuuuur pikk auk, niiet pm põkse polegi enam. "Guys, I think I have a problem", oli ainuke asi mis sain öelda. Nats seletasin neile, mis värk on, ja muidugi vastuseks tuli üks pikk ja kõva naer :D. Ise naersin ka küllaga, sest see oli lihtsalt liiga koomiline. Üritasin vee all šortide moodi asja nendest teha, väga ei õnnestunud. Ronisin suure vaevaga tagasi paadi peale. Väga palju kiusamist ja mõnitamist ja kõike muud. Aga endal oli ka lõbus. Mitte nii väga, kui pidin rannas jalutama, ja siis tänaval, enne kui läksin esimesse poodi ja otsisin endale salli/seeliku ja ei pidanud enam väga kahtlaste ülilühikeste pükstega käima. Siis läksime Port Aventura'sse, aga jõudsime sinna alles kell 16... Kõigepealt läksime Dragon Khan'ile... See on seal kõige suurem, eile ei jõudnudki sinna. Läksime kaks korda järjest, sest see on lihtsalt liiga hea, 8 loops :D. Ja teist korda... saime esiritta. Daamid ja härrad, see oli mu eluunistus, sõita Dragon Khanil esimeses reas, ja sel päeval see täitus. Selline elamus, et isegi ei hakka üritama seda kirjeldama... Ahjaa, üks tore elamus eilsest päevast oli Hurakan Condor - 100 m free-fall. Vot see oli ka üks väga tore kogemus. Ja Stampida muidugi. Aga nagu ennegi mainisin, pole mõtet neid kirjeldada, peab ise läbi elama. Võin kindlalt öelda, et see laupäev, 22.07.2011 oli mu senise elu kõige õnnelikum päev. No shit, ma räägin tõsiselt. Kõik see, mis ma kogesin sel päeval, kõik need Dragon Khanid ja Stampidad ja hommikused ujumised ja palju palju muud, sh Reusis konnade söömine Tai/Hiina restoranis (vaidlesime kaua, kumb ta on) õhtupool... Südaööl läksime vastu Egle sõbrannale lennujaama ja tulime kõik koos Lleida'sse tagasi. Järgmisel päeval magasin nagu beebi, kella neljani vist :D